Tore on ju vaadata, et noored kunstnikud Eda Lõhmus, Helina Loid, Peeter Krosmann ja Maris Palgi tegelevad oma hariduse edasiviimisega. Neile on üritatud õpetada ka (de)konstruktsiooni, kui uskuda näituse saatelehte, mis on koostatud kursuse juhendaja professor Jaan Elkeni sõnastuskultuuriga sarnanevas vormis.Ei maksa lasta ennast segada juba eilse kaasaegse kunstiteaduse väljamõeldud sõnastusnippidest. Enamasti saadab sõnaline taak kunsti siis, kui kujutisel enesel pole midagi öelda. Meenub Pallas Nelja magistrandi näitusel pole küll lõputööd, kuid ikkagi meenub mulle legendaarne kunstikool Pallas, kus lõpetajatele anti maalida tavapärased teemad: portree, interjöör, maastik jne. Kui proovitöö polnud rahuldav, öeldi õpetajate seatud komisjonis, et tehku lõpetaja aasta veel, enne kui kaitsmisele pääseb. Tulemus oli sageli väärtuslikum, ilma igasuguse dekonstruktsioonita. Nüüdsel näitusel Y-galeriis tundub mulle vägistamisena erinevate aastakäikude ja kunstisuunitlustega loomejüngrite suunamine ühise nimetaja «Hoone» alla. Eesmärgiks tundub olevat koostöösünergia tekkimine. Aga mis siis, kui erinevad inimesed ühise mütsi alla ei mahu? Kunstilis-sotsiaalne eksperiment ebaloomulikul teel ühtse kunstnikegrupi tekitamiseks ei tasu ju ennast ära. Kõik neli magistranti on omandanud mingisuguse ehituse või remontimise kogemuse kusagil isiklikus majapidamises. Helina Loid on leidnud justkui tööstuslike interjööride näidisena keevitatud rauast tasapinnad ja lisanud neile kohatise maalimise, ahjulaki ja söövitustega isiklikku suhet. Üks abstraktne kompositsioon oli isegi muljetavaldav, aga see rõve läikiv must...? Maris Palgi on maalinud oma eluruumides pikaleveninud remondi tõttu tekkinud korratust. Selles on kindlasti looja isiklikku traagikat ja poeetikat, aga laiemat äratundmist ikkagi ei teki. Eda Lõhmus esineb Y-galerii kõige suuremal pinnal laastukatuse löömise teemaga, kusjuures lööja on oma sõrmed veriseks tagunud. No ega ikka Looja maailmale katust peale tagudes nii palju näppude pihta lööma küll pidanud. Peeter Krosmann on lähenenud teemale oma maalikatsetustes ehk pisut kergemalt ja igavamalt, aga seda rõõmustavam on tema ehituse mudel kapis, mille suletud uste tagant on lõbus kuulata häälitsusi ja kappi avades näha põrnitsevaid ehitusmehi tellingutel. Pildiga mõjutamine Selline siis näeb välja «Hoone» dekonstruktsioon. Ärgu vaataja lasku ennast sõnadest häirida, vaid soovigu ikka, et kunstnik suudaks teda pildiga kuidagi mõjutada. Nimetame seda antud juhul kunstniku kui looja suhteks objekti ehk teose kaudu subjekti ehk vaatajasse. See on vanamoodne kunstiteaduslik tõlgendus, aga tunduvalt oodatum reaktsioon kui pseudoteaduslik kirjeldus teose juures selle loomise vajadustest. Inimene saab vähemalt 70 protsenti infost visuaalsel teel ning paljudel vaatajatel on siiski soliidne kunstikogemus, sh laiast maailmast.
Seda alahinnata oleks äärmiselt vale.
|
