Astroloogid Edda ja Eduard Paukson soovitasid uue aasta alguse Arteris: «Noored ja keskealised võiksid mõelda vähem rahale, karjäärile ja kuulsusele ning mitte põletama ennast tööga läbi. Väärtustada tuleks ju muudki – peret, muusikat ja kunsti –, mis lõõgastab.

Tean perekondi, kus vanemad käivad laste pärast kordamööda komandeeringus. Tean selliseid, kus lapsehoidjaks on palgatud näiteks naabritüdruk, kes on rõõmus, kui tema hoolealune arvuti taga istub – nii saab hoidja tegeleda endale meelepärasega.

«Me ei saa nõuda maailma muutumist. Me peame ise suutma muutuda, mitte istuma ja ootama, et kõigil teistel tuleb muutuda ja kõik teised muudkui muudaksid midagi.» (Urmas Ott, teletäht)*

Aga ma ei tea ühtegi last, kes oleks õnnetu või rahulolematu. Nii kaua, kui laps on laps, tunneb ta rõõmu kõigest, mis tal on, ja see ongi tema meelest parim, sest ta ei pruugigi teada veel parema olemasolust.

Algklassiealisena juhtusin tihti bussi, mis oli nii täis, et pidin kooli minnes õigest peatusest kolm peatust edasi sõitma, sest keegi lihtsalt ei lasknud mind bussiuksest välja. Trügides sain veel sõimatagi, et suure koolikotiga täiskasvanutele liiga teen.

Tollal tundsin hirmu kooli hiljaks jäämise ja pragada saamise ees. Praegu aga vimma nende täiskasvanute vastu (kes praegu võin olla sama hästi mina ise) ja oma lapsele ma sellist kooliteed ei sooviks.

Yorki ülikooli teadlaste ja UNICEFi konsultandi välja töötatud indeks paigutab Eesti laste heaolu Euroopa 25 riigi seas eelviimasele kohale. Vaevalt et meie lastega midagi totaalselt katastroofilist lahti on. Aga teiste riikide lastel läheb lihtsalt paremini.

Kas laste heaolu aitaks parandada Piret Taluri soovitus, et vanemad võiksid olla nõudlikumad nii kooli kui ka linna vastu? Või on tõde Tartu Lastekaitse Ühingu juhataja Ille Jõgi väites, et kui sotsiaalkindlustussüsteemi ei parandata, ei saa meie laste heaolu mitte iial paremaks minna? Või aitaks see, kui Tartu UNICEFi laste- ja noortesõbraliku linnana (see tiitel antakse, kui linnal on soov muuta oma linn lapsesõbralikumaks) rohkem püüaks? Mina ei tea. Aga seda tean, et kui me kõik mitte ainult ei püüaks, vaid ka oleksime lastesõbralikumad, mõtleksime otsuseid vastu võttes ka pisemate peale, küll siis läheks ka paremaks.

Bussid käivad ju sagedamini kui minu lapsepõlves ja nad on muutunud madalapõhjalisemaks, nii et lapsevankrigagi sinna sisse pääseb. Mulle tundub ainult, et nendes samades bussides sõitvad inimesed ja nende suhtumine pole suurt muutunud. Miks muidu on Tartust kadunud või kadumas tsirkusestuudio, lasteteater ja kinodki ning spordiväljakud lagunevad?

«Tuleks lihtsalt katteta lubadusi vähendada ja kaasinimestele rohkem aega kulutada, selle asemel et püüda end kingitustega välja osta.» (Anu Tali, dirigent)*

* tsitaadid 6. jaanuari Arterist