Vaidlused selle üle, mil määral Eestis inglise keelt kasutada, ei rauge küllap seni, kuni meie vaimu ei tule tasakaal. Vaimse tasakaalutuse taga on see, et Eesti on noor, kehalt väike kultuurrahvas ja et meie ühiskonda valitsevad mehed. Rahvuse-eelse vaimu peamised tagajad olid meil naised, kes rahvalauludes kandsid põlvest põlve tundlikkust ja lüürikat. Rahvuseajastul on Eestit seevastu üha teinud mehed, nende kokku pandud käsud ja seadused. Nemad on valitsenud tehnikat – mis kodu loodusest lahti rebib ja me eluruumi närtsitab.Majanduslik konkurentsivõime räägib selle poolt, et inglise keele kasutamist tuleks jõuliselt laiendada, paljudes valdkondades sellele kas või täielikult üle minna. Siis ei tekiks välismaa ärimeestel mingit tõrget meiega suhtlemisel, neid ei ootaks siin ees mingi arusaamatu hiina keel, vaid nad tunneksid, et saavad meil end sisse seada nagu oma kodus. Globaliseerumine tähendabki eeskätt seda, et maailma vägevad seavad ennast mugavasti sisse väiksemate rahvaste kodudes, korraldavad need ümber vastavalt oma majakorrale. Müüvad takistusteta oma kaupa kõikjal. Lõpptulemuseks peaks olema üksainus suur ärirass, mille peamine elumõte on lakkamatult müüa ja osta, unustada kõik muu. Maja ja kodu Keel ise aga ütleb meile ette hoiatusi. Kreeka keelest pärit «ökonoomia» tähendab «majaseadust» või «-reeglit». Meil on see mõiste kodustunud «majandusena». Me ei mõtle aga sellele, et nüüdse maailmamajanduse globaliseerumist ainsana tõsiselt häiriv «ökoloogia» on oma kreeka tüves üdini seotud sellesama «ökonoomiaga». Ökoloogia tähendab «majamõistust». Selleta ei saa olla «majareeglit». Mõistuseta reegel pole üldse mingi reegel ega seadus. Ökonoomia, mis ei hooli ökoloogiast, pole üldse mingi majandus, vaid on röövmajandus. Vaatasin, et näiteks 1957. aasta Websteri entsüklopeedilises sõnaraamatus mõistet «ecology» veel ei tunta, tänaseks aga on ökoloogia muutunud maailma enesetundmise esmaseks teguriks. Laienedes võib see suuta ohjeldada globaliseeruva ökonoomia aplust, mille ohvriks suur osa elusloodusest ja selle liikidest, kaasa arvatud inimkeele liigid, on juba saanud. Eesti keel saab lisada diskussiooni midagi, mis indoeuroopa keeltes mõneti kaduma läheb. Kreeka «oikos» (siit eestistatud «öko») tähendab ühtviisi nii «maja» kui ka «kodu». Romaani keeltes ei ole üldse sõna, mis eristaks «majast» «kodu». Ka vene keeles on «dom» nii ühe kui teise vaste. Eesti keeles aga tähendab «kodu» ilmtingimata midagi märksa intiimsemat kui «maja» – see on miski, mis on seotud meie olemasoluga, meie tundmustega, armastusega. Kui nüüd kõnealuses diskussioonis asendada «maja» «koduga» – sest maja või koja algmõte on ikkagi olla kellegi kodu –, saab aina selgemaks, et tänapäevane «majaseadus» räägib räigelt vastu «koduseadusele». Kättemaks naissoole Majandust korraldatakse nii, nagu maailm oleks lihtsalt majade kogum, mida saab lõpmatult müüa ja osta, mitte aga kodu, kus meil on määratud mööda saata oma isiklik kordumatu ja üürike elu. Niisamasugune kodu, nagu maailm, on ka meie Eesti ühiskond. Paraku see peamiselt meesteseltskond, kes Eesti rahvusriigi elu on nüüd juba 90 aastat korraldanud, ei ole omanud piisavat kodutundlikkust. Ka emakeelega on see seltskond hoolimatult ümber käinud. Tänasel päeval, kus rahvusvaheline feminism on pöördeliselt tõstnud naiste eneseteadlikkust kogu maailmas, mõjuvad üleskutsed inglise keele üldiseks kasutuselevõtuks meessoo võimu agoonilise avaldusena. Naissoole tahetakse kätte maksta emalt, s.o naiselt saadud keelt maha surudes. Selle kaugem siht on maja võõrandada, hoonest peletada kodu ja see keel, mis emast, naisest antuna koja teeb koduks ja seob selle loodusega. Naissoole paneb vastassugupool tihti pahaks alalhoidlikkust. Aga mis siht olemisel veel olla saab, kui mitte selle hoidmine loomulikul, loodusest antud alal – kodu ja keele hoidmine? Kui ökonoomias hakkaks kasumiprintsiibi asemel valitsema alalhoiu põhimõte, võiks maailmal tõesti tekkida lootus oma olemasolu pikendada. Sümbioosi vajadus Olen oma viimaste aastate kirjutistes esile tõstnud sümbioosi mõistet. See tähendab suurte ja väikeste vastastikku viljastavat kooselu, looduse ja inimese kooskõla, mille üks osake on keeleökoloogia – keelekodumõistus. Juri Lotmani mälestusskulptuuri avamise järel näitasid semiootikud ülikooli raamatukogu saalis videofilmi Lotmani televestlusest. Lotman ei kasutanud küll sümbioosi mõistet, aga tuum on sama: kui inimolemasolule soovida mingitki realistlikku väljavaadet, siis selle saab üksnes tagada keelte ja kultuuride vastastikune austus, keelelis-kultuurilise «teise» mõistmise püüd isegi siis, kui see on «meie omale» võõras. See filosoofia taunib äärmusi, tasakaalutust – võrdselt nii umbrahvuslust kui ka erisuste ükskõikset mahatallamist. Sümbioos on ainus väljapääs tänapäeva väikesi ja isegi päris suuri kultuure kummitavast keeleummikust. Endassekapseldumine on utoopia. Eesti keha vilets tervislik seisund (rahvaarvu kahanemine, töökäte nappus) nõuab meie koja avamist neile, kes väljastpoolt on valmis siia tulema Eesti kodu tugevdama. Hea on, kui meie õpetlaste kirjutised jõuavad rahvusvaheliselt enimlevinud keelte kaudu suurema lugejaskonnani kui tilluke kodupublik. Miks mitte laiendada ülikoolide doktoriõppes, kuhu satub ikka enam välismaalasi, inglise (või ka mõne muu võõrkeele) osa? Miks mitte võtta äriteabes eesti keele kõrval kasutusele rohkem inglise keelt? Alustada võiks sellest, et näiteks Tallinna lennujaamas panna tuntuimates võõrkeeltes välja juhised, kuidas kesklinna tähtsaimatesse paikadesse jõuda ja kuhu suundub see rahvast pungil bussike, mis poole tunni takka lennujaama ees peatub. Miski ei jää siin ilmas samaks. Sain näiteks hiljuti teada, et veel kümmekond aastat tagasi õppis Portugalis hispaania keelt vaid paarkümmend inimest, ent nüüd on neid tuhandeid. Hispaania ja Portugali suhted on paremad kui kunagi varem, Portugali väisavad massiliselt hispaania turistid. Sajanditepikkune umbusk hakkab ümber saama. Samamoodi oleks lühinägelik Venemaa ees uksi sulgeda vaid seepärast, et selle poliitika on, nagu ta on, või et ajaloos oli seda ja seda. Kui raha leidub, võiksid mõned erialakursused ülikoolides olla ka vene keeles. Aga asi ongi ju selles, et kõrgkoolide humanitaarosakonnad siplevad juba aastaid «võlgades». Keeleküsimuste piirolukordades tuleb igal juhul otsida inimlikke lahendusi. Halvim lahendus on jäik ratsionalism, ükskõik mis sihte see ka ei teeni. Sümbioosi ja ökoloogia algelisim tõde on emakeele ja omakeelse kodu kaitse. Lüüriline luule tõestab, et iga rahva vaim saab end kõige täiuslikumalt väljendada emakeeles. Ent emakeele alalhoidu peaksid panustama, igaüks oma varjundeis, kõik tegevusliigid, mida teostatakse keele kaudu. Mida rikkam meie keel, seda avaram meie vaim ja seda tugevam meie rahvus. |
