Teadus näitab mulle elu tõsist poolt piisavalt, märkis 24-aastane Hannes Luidalepp, kes ise peab end keskmisest aktiivsemaks tavaliseks Tartu tudengiks.

Nagu maadeavastaja

Pärast seda on sõprade seas seni Londona, Peedina ja Luidana tuntud Hannes saanud endale kaks uut nime: Geenius ja Tele-Hannes.

Hannes ise eelistaks pigem viimast: «See tähendabki ju, et ma olen telekas käinud Hannes.»

Telekas käinud Hannes ei võta aga oma ootamatult sülle sadanud kuulsust väga tõsiselt: ta on inimestele pakkunud seda, mida nad ootavad.

Nii rääkis ta tõsimeeli ühele ajakirjanikule oma kirest heegeldamise vastu ja demonstreeris teisele oma liialdusi nautides, kuidas tudengid Tartus tänapäeval elavad.

«Tegelikkuses saan ma vaevu keti heegeldamisega hakkama,» muigab Hannes. «Ja ammugi ei tee me süüa ühikaakna taha seatud küünaldel.»

Küllap ilmestab ka geeniuse tiitel ilmekalt Hannese olemust: et jõuda pärast geenitehnoloogia bakalaureuse- ning molekulaarbioloogia magistrikraadi omandamist Tartu Ülikooli biomeditsiinitehnoloogia doktorandiks, peab ju nutti olema.

Praegu on noormehel käsil bakteris toimuvate molekulaarsete protsesside uurimine. «Ravimitööstuse arenguks võib minu uurimisandmetest kunagi ka kasu olla,» selgitab ta.

Küsimuse peale, mis teda nii keerulises teadusharus köidab, tsiteerib Hannes oma sõpra Vussvillemit: «Vanasti oli huvitav maadeuurimine – sai minna tundmatutesse kohtades-

se –, tänapäeval on selline asi end ammendanud. Tundmatuid kohti enam nii väga lihtsalt pole.

Molekulaarbioloogia on aga suhteliselt uus ala, see võimaldab uurida asju, mida keegi teine pole varem uurinud, ja nii saab olla jälle esimene, kes jõuab mingisuguse protsessi toimimismehhanismini.»

Hannesel on õnnestunud esimene olla – noormehelt on ilmunud juba üks teadusartikkel (ühe molekuli rollist bakteri antibiootikumitundlikkuses) ja peagi on tema kaasautorlusel ilmumas teinegi.

«Kui nüüd suudetaks leida vajalik aine, saaks osa antibiootikumide toimet võimendada,» rääkis ta.

Oma teadustööalastest tegemistest peab Hannes oluliseks ka paari aasta tagust teaduskonverentsi USAs, kus ta esines ettekandega üheskoos maailmakuulsate teadlastega – näiteks oli seal ka James Watson, kes on koos Francis Crickiga kirjeldanud DNA struktuuri.

«Tundus, et mu ettekanne võeti hästi vastu, sest esitati isegi küsimusi,» tähendas ta tagasihoidlikult.

Samas tunnistab Hannes, et teadusele võiks ta end rohkem pühendada – praegu kipuvad muud ohtrad tegevused liiga palju aega võtma. «Kuid elu vajab ka elamist, siis ei jää teadus kuivaks ja aju saab vajalikku puhkust,» vabandab ta kohe end välja.

Telepurki sattus Hannes aga pärast seda, kui saate tegijad olid teda pikalt seebitanud. «Ma tahtsin olla väga kindel, et see on saade, millega jäetakse inimestest positiivne mulje, mitte ei aeta taga pelgalt intriige,» tähendas ta.

Praeguseks ta saates osalemist ei kahetse, kuigi vahepeal hakkas eelkõige ajast kahju – võtete vahepeal ei olnud sellega midagi mõistlikku peale hakata.

Ja sellised tüdrukud nagu telesaate kaunitarid Hannesele tegelikult ei passi. Tema enda tüdruk on hoopis teistsugune. «Selline tore Tartu tüdruk, kellega koos saab ette võtta nii mõndagi toredat,» lausus ta.

Mõnusate tegevuste hulka nimetab ta näiteks üliõpilaste looduskaitseringi, kus käib koos lihtsalt lahe seltskond, orienteerumist, mis aitab ka füüsilist vormi hoida, ning üliõpilaste mälumänguklubi, kus tal aeg-ajalt tekib tunne, et midagi ta ikka teab ka.

Lisaks naudib ta matkamist, viimati käis möödunud nädalavahetusel koos 40 huvilisega uitamas Läänemaal Leidissoos.

Niipea ei lõpeta

Korterisoojaga harjunud inimesele toob külmadega metsas ööbimine kananaha ihule; Hannes ei liiguta selle mõtteavalduse peale kulmugi.

Ja ka talisuplus pole talle võõras – praeguste ilmadega saab tema sõnul kümme ujumisliigutust vabalt ära teha. «Liiga kauaks ei tohi vette jääda,» õpetas ta.

Suviti käib Hannes Tartus peetavatel hansapäevadel mungaks, lubades linlastele pattude lunastust, ning läbi aasta annab kontserte paari aasta eest koos sõprade Mällari, Vussvillemi ja Kondiga loodud bändiga Inju KEK.

Tõsiasi, et tegelikult Hannes viisi ei pea, ei pärsi tema laulmissoovi. Ja eelnimetatud bändki sündis tegelikult just Hannese soovist esitada oma lemmiklaulu «Vihmapiisk» lauluvõistlusel «Con spirito».

Toona ei saadud ühtegi auhinda, kuid ansambel on pärast seda oodatud paljudele elurõõmsatele tudengiüritustele, samuti on esinetud Viljandi folkfestivali vabalaval.

«Meile endale meeldib meie muusika väga,» kinnitab mees kelmikalt.

Puhkehetkedel sätib Hannes aga oma mündikogu. «Kogun alates 20. sajandist pärinevaid münte ja neid on mul 4000 ringis,» räägib ta.

> Loe edasi