Jaan Tätte hääl päevinäinud transistorraadios on Valmerile paras seltsiline. Tätte laulab inimese elust, olgu laulude sõnad millised tahes. Ka kodutu elu on inimese elu.Valmeril on leib laual, tubakas suus ja palja tüdruku pildiga kalender seina peal. Kui viina võtab, valab selle pitsi – ei kalluta niisama pudelist. Valmer hoiab stiili. Kõige rikkam Valmer elab Tartu kõige suuremas majas, ühelgi rikkuril pole sellist. Linna piiril laiutav betoonpaneelidest mitmekorruseline ehitis oma poolpimedate koridoride ja tuulest ulguvate saalidega on kahtlemata loss. Mis sest, et tondiloss – see on Valmerile kodu juba kümme aastat. Kunagi oli hoone omanik mehele koguni valvuritasu maksnud. Nüüd enam mitte. Aga Valmer valvab edasi. Teisi elanikke enda kõrvale elama ei luba. Niisama ringiluusijale teeb tuule alla. «Mis nad tulevad siia? Pole vaja tulla! Sest vaata, seal...» Valmeri käsi näitab ebamäärases suunas. «Seal toetub üks paneel teisele vaid nii-ii palju...» Öeldut on tark uskuda. Külalisi käib aga Valmeril mõnikord ikka. Paar päeva tagasi astusid politseinikud läbi. Ajasid ühe loo jälgi, uurisid, mida Valmer ümbruskonnas tähele on pannud. Teda ennast ei puutunud. Ükskord käis rahvaloendaja! Aga ajakirjanikke ei ole kunagi käinud. Valmer imestab ajakirjanike saabumise üle väga. Pakub istet ja viina. Ajab hea meelega juttu. Valmer saab värske ajalehe prügikastist juba sama päeva õhtul. Mõnikord on ajalehed ilusti pakki seotud – nagu see Äripäeva hunnik siin põrandal. «Ajalehed on väärt kraam! Head saapa sisse panna ja tulehakatiseks võtta,» kiidab Valmer. Parimad artiklid on Valmeril siiski prahist eraldatud ja leivakasti kõrvale betoonseinale kinnitatud. Need on lood karate maailmameistrist Marko Luhamaast. Valmer on nooruses ka ise karatesporti harrastanud ja soovitab igale lapsevanemale: pange oma võsukesed sporti tegema – kasu terveks eluks! Valmer on muidu Setumaa poiss. Loomulikult on tal ema ja isa, õde ja vend – kõik lugupeetud inimesed. «Aga ma ei suhtle nendega juba aastaid,» ütleb ta. «Jumal tänatud, et mul naist ja lapsi pole. Iseendaga saan hakkama.» Valmer tõstab esimese pitsitäie suule. Kunagi tahtis Valmer meremeheks saada. Käis merekoolis. Aga sealt visati välja. Siis sattus sõpradega paha peale. Käekella varguse eest istus kaks aastat Viljandi vanglas. Kui vabaks sai, käis mõnda aega vagunisaatjana loomi Venemaale viimas. Nüüd hindab Valmer üle kõige vabadust. Ja võib selle nimel kas või kuuse all magada. Suvel käibki Setumaa metsades seeni, marju ja käbisid korjamas. «Seda tead, mis asi kogrits on?» esitab Valmer oma miljoniküsimuse. «See on üks väärt seen, ilmub välja aprillis!» Talvel elab Valmer linnas, korjab taarat ja metalli. Peab silmas kellegi väljavisatud majakraami. Inimesed muudkui kolivad, ikka suurematesse ja uhkematesse. Igasuguseid asju jääb üle. Vahel keegi sureb. «Näed, mis mul on,» võtab ta välja kolm üle-eelmise sajandi lõpul välja antud saksakeelset kollasekaanelist raamatut. «Need on antikvariaadis kõrges hinnas. Ja kui ma näiteks 1000 krooni välja teenin, siis nädal aega ei tee mitte midagi.» Memme puuriit Valmeril on seina äärde laotud oma kätega tehtud talvepuud. Mitte endale, vaid memmele, kes on need temalt tellinud. 300 krooni lubas maksta. Valmer ise lõhub pliidi alla vanu kaubaaluseid. Teises nurgas on Valmeril vihahunnik. Kui õige tunne peale tuleb, võtab ta seina äärest ratta, laob vihad pakiraamile ning sõidab Säästumarketi ette. 10 krooni viht – lähevad kui soojad saiad. Oma elu mõne teise elu vastu ei vaheta Valmer mitte miski hinna eest. Lasku see «paadipõhi» läbi rohkem või vähem. Tema jääb üksikuks hundiks, võõraste kamandamist ei salli ja seltsilist ei vaja. Pliit tõmbab täna kenasti. Vesi kausis juba aurab ja sokid kuivavad. Ootele pandud kummikutel on sääred all. Et oleks õhtupoole kerge jalga tõmmata. Valmer teeb oma ringkäigu pimeduse saabudes. Siis on konkurents väiksem. Pimedas on Valmeril teistega võrreldes edumaa – tal on kindad ja taskulamp. -------------------------------------------------------------- Popp võsarahvas «Palju teid tuleb siin?» toriseb 38-aastane Arne telgist rahulolematult välja ronides. «Eile käisid Linnalehe omad, enne seda sotsiaaltöötajad! Nüüd teie?!» Arne on sel tunnil üksinda kodus. «Neljakesi elame siin,» sõnab ta pisikese kohmetusepausi järel, lubades võõrad siiski lahkelt jutuotsale. «Mina ja veel kaks meest ning üks naine.» Arne tuli juba mõni aeg tagasi Viljandist suuremasse linna Tartusse õnne otsima. Vahepeal oli kõik korras, tal oli nii töö- kui ka elukoht. Siis aga jäi ta peremehele üüriraha võlgu. Ja kui juba ilma peavarjuta oli, lõi ka tööle käega. Ometi usub ta, et asjad enam hullemaks ei lähe. «Midagi peab leidma... Tänavu tuleb pehme talv,» on võsamees optimistlik. «Pursuika saame ka varsti! Aga varjupaika ma küll ei lähe. Täid! Sotsiaaltöötajad küll keelitasid.. Kutsusid linnakodanikuks registreerima ja puha. Kasu pole sest midagi!» Tiheda võsaga kõnnumaale kerkis väike telklinnak tänavu augustis. Puhta vee anumad on hoiul telgiserva all, kühvel ja hari ripuvad puu okstes otse peasissepääsu kohal. Võsarahval on väliköök ja linnu söögimaja. Kui pesta tahavad, käivad ühe sõbra pool, kes laseb nad duši alla, kui naist kodus pole. (TPM) |
