Hurjutasin end küll, et nii teen loodritest võsarahvale karuteene – abivajajale anna ikka enne õng, mitte kala. Aga teisest küljest – kuidas sa ikka tühjade kätega külla lähed. Piinlik niigi, et kutsumata lähed.

Panin korvi leiva ja saia ning paki võid. Siis väikse lati suitsuvorsti ja pool kilo hapukurki. Kõige lõpuks eukalüptimaitselist karamellikommi.

Õhtul sain sõbra käest oma «helde» kulutuse pärast märkuse: et huvitav-huvitav, kas ma tasun mingit karmavõlga.

Ei tasu ma midagi. Lihtsalt.

Esimese asjana hakkas kodutute telklinnakus silma lindude söögimaja. Linnukesed ka ju talvel näljas ja külmas.

Telgist tuli välja mees, kes oli mu suureks üllatuseks igatpidi korras ja puhas. Kui ma temaga koos Selveri kassajärjekorras seisaksin, ei reedaks ta millegagi, et elab võsas.

Meie jutt kulges lihtsalt, nagu kahel juhuslikult tänavanurgal kokku saanud inimesel. Kuidas läheb? Ah soo. Või nii! Loodetavasti tuleb tänavu pehme talv.

Teine kodutu, kellega kohtusin, elas pooleliolevas betoonmajas, kuulas raadiost head muusikat ja valas endale uhkesse klaastopsi haljast Lauaviina. Rääkis lahkelt maast ja ilmast. Filosoof.

Pärast viskas nalja, et nüüd nad, paganad, on hakanud juba ka poeviina solkima. Sest kuidas muidu ta enda juures kaht naisterahvast näha saaks. See peab deliirium olema, mis muu!

Tartu sotsiaalabiosakonna peaspetsialist Indrek Rohtla räägib kodutute probleemist asjatundlikult ja argumentidega. Vägisi neid inimesi varjupaika ei vii. Vägisi ka nende pabereid keegi korda ei aja. Sotsiaaleluruum antakse järjekorra alusel ikka vaid neile, kes on Tartu linna kodanikud, kellel paberid korras ning taotlus esitatud.

«Me ei saa ju nii talitada, et kõigepealt anname neile, kes on jõudnud metsas telgi püsti panna,» ütles Rohtla.

Tartu on suur linn. Talvel koguneb siia õnneotsijaid mujaltki. See teeb probleemi teravamaks, kui see muidu oleks.

Peavarjutud võiksid ööseks siiski Lubja tänava varjupaika magama minna, soovitab Rohtla. Tartu varjupaigas on ka purjus inimestele koht olemas. Mustad ja pesemata on ühes ruumis. Teised, korralikud, pääsevad koguni puhtasse voodisse. Tänavale ei jäeta kedagi.

Aga igale inimesele omaette varjupaika ju ehitada ei saa!

Mida veel?

Kuus päeva nädalas jagatakse Pauluse kiriku supiköögis sooja süüa. Kord nädalas antakse puhtaid riideid. Linnal on viis sotsiaalabi piirkonnakeskust, kust saab vajadusel head nõu.

Igal õhtul mööda Ihaste teed koju sõites vaatan, kas telklinnakust suitsu tõuseb. Kas mehed on endale pursuika juba saanud või mitte.

Millist ohtu selline inimeste talvitumine ümbruskonna elanikele kujutada võib, ei oska mina hinnata.

Sotsiaalabiosakonna töötajate andmeil on Tartus kodutuid kolmesaja ringis.