Et olen ise kümme aastat Tartu Waldorfgümnaasiumis õppinud ja siin aset leidvad sündmused lausa sunnivad kirjapulka haarama, otsustasin ühtlasi kasutada võimalust mõningaid asju selgitada. Esiteks peab mõistma, et ei waldorfkool ega seal viljeldav waldorfpedagoogika jäta õpilast rumalamaks kui tavakool, ehkki keskkooli lõpueksamitel saavutatavad keskmised punktisummad annavad alust nii arvata. Tegelikult on kõik aga väga lihtsasti seletatav. Waldorfkoolides õpivad sageli õpilased, kes pole mingil põhjusel tavakooli sisse saanud ning on seepärast n-ö varuvariandina ja tihti sugugi mitte vabal tahtel tulnud sellesse «imelikku» kooli, sest seal pidavat elu väga hõlpus olema. Kes tahab, sellel ongi, kuid seda õpitulemuste ja kooli maine arvelt. Kes aga tõepoolest õppida soovivad, leiavad waldorfkoolis enamasti suurepärase keskkonna. Lihtsaid selgitusi Tekib õigustatud küsimus: kui halvas maines on süüdi laisad õpilased, siis miks neid üldse kooli vastu võetakse? Laiskus ei ole mingi haigus, vaid asi on suhtumises õppeasutusse ja sellesse, mida seal õpetatakse. Tavakoolist tulnud laisk ja lohakas, kelle õpetajad on ammu lootusetuks tembeldanud, võib waldorfkoolis tänu selle väiksusele ja pedagoogilisele eripärale leida uue suhtumise. On ilmne, et igaühega imet ei juhtu, kuid võimalust kool lõpetada väärib igaüks. Teine asjaolu, mis hoiab meie kooli uksed avatud pea igaühele, on – nii imelik, kui see ka ei tundu – raha. Veidi alla kahesaja õpilasega kool peab paratamatult lugema iga senti ja arvestama pearahaga, mille hulk sõltub õppurite arvust, see aga omakorda kooli mainest, mis kujuneb paraku suuresti just riigieksamite tulemuste ja muude arvnäitajate kaasabil. Eesti ühiskonnal on viimane aeg mõista seda, mida muu maailm on juba hea hulk aega tagasi mõistnud: alternatiivpedagoogika ei ole enam ammu üksikute hämarate kujude erihobi, vaid senisest märksa suuremat tähelepanu ja toetust vääriv valdkond. Tegelikult oleme siinmail lihtsalt maha jäänud muust maailmast, kus «tavaõpetuse» kõrval on õige mitu muud suunda, mis ei pea eelarvamuste ja asjatundmatu skeptitsismiga võitlema. Raami ei suruta Ent mis on see, mida alternatiivpedagoogika pakub ja tavakool mitte? Oleks mult seda viis aastat tagasi küsitud, saanuksin waldorfkooli puhul rääkida sellest, et sealsetes algklassides ei panda hindeid, et meil on tsükliõpe ning me väärtustame kõikvõimalikke käelisi ja loovaid tegevusi nagu tööõpetus, vasetöö või vormijoonistamine. Täna enamik neist väidetest vastusteks enam ei kõlba, sest aegamööda on tavakoolid hakanud samasuguseid meetodeid ja suundi viljelema. Siiski väidan, et see ei muuda neid waldorfkoolideks, kuna nad on üksnes koorinud õunalt koore, pööramata suuremat tähelepanu sellele, mis koore all. Waldorfkooli üheks suurimaks plussiks on asjaolu, et see kool laseb õpilasel areneda, pressimata teda kogu hingest väljakujunenud ja «õigetesse» raamidesse ning lastes tal mõelda ka oma, mitte üksnes õpetaja mõtteid. Olen kõnelnud mitme inimesega, kes on pärast üheksat klassi waldorfkoolis otsustanud end tavakoolis proovile panna. Saadud tagasiside räägib sellest, et tavakoolis on klassi ees seisev õpetaja vaata et pooljumal, kellel on juba a priori kõiges õigus ning kellele seepärast vastu ei vaielda. Mis puudutab õppe- ja mõttetööd, siis suurem osa sellest toimuvat õpiku abiga. See tähendab minu arvates seda, et tegeldakse pigem meeldejätmise kui mõistmisega. Kuna ma ise ei ole päevagi tavakoolis veetnud, ei saa ma neid väiteid ei kinnitada ega ümber lükata, saan vaid oma eakaaslastele kaasa tunda, kui need tõesti tõele vastavad. Koolikell sõimelastele Oma kirjatüki alguses viitasin Tartu waldorfgümnaa-siumis aset leidvatele sündmustele. Tõesti, hetkel on seis selline, et õppetöö toimub kohas, mida võiks nimetada pigem ehitusobjektiks kui koolimajaks. Ehitatakse ruume sõimerühmale, sest nendest paistab Tartus ja tegelikult kogu riigis suur nappus olevat. Iseenesest ei ole mul midagi selle vastu, et linnaisad usinasti probleemidega tegelevad, ent mõned asjad häirivad mind siiski. Hoone, kus meie kool koos Ploomikese lasteaiaga tegutseb, kuulub linnale ja kooli õigus seda kasutada tugineb kokkuleppel raega. Seega ei tee linn õigupoolest midagi valesti, kui soovib kasutada endale kuuluvat ehitist, et paigutada sinna sõimerühm ja anda see tulevikus tervenisti lasteaia käsutusse. Ometi on sügavalt kaheldav, kas just koolimaja peaks olema see, mille asunikele ust näidata. Tõsi, praegu on enamik majast veel kooli käsutuses, kuid ametnike jutust ja tegutsemisest võib selgesti mõista, et kauaks see nii ei jää. Oleme pidanud loovutama mõne klassiruumi ja osa keldripinda, mille varem hõivas tööõpetuse klass. Kuni viimase ajani käis usin ümberehitustöö ka koolitundide ajal, igasugune keskendumine oli enam kui raske. Asi paranes, kui kohale kutsuti ehitusjärelevalve ametnikud, kuid siiski peavad 10. ja 11. klass alates tuleva aasta jaanuarist õppima sõimerühma vahetus läheduses.
> Loe edasi |
