Need kaks Prantsusmaa turistilõksu tõi Dan Dorell, Eesti Rahva Muuseumi uue hoone üks arhitektidest, näiteks eilsel workshop'il. Versaille’ lossi tagant avaneb perspektiiv umbes kilomeeter pikale pargialale. Champs-Elysée on umbes 70 meetrit lai. Muuseumihoone lennurada kokku on seega 70 000 ruutmeetrit, Tartu elanikke oli eile tuhande jagu alla saja tuhande. On oht, et see ala jääb tühjaks, täpselt niisamuti nagu Tallinnas suurepärase asukohaga Maarjamäe memoriaal, kus heal päeval istub kaks inimest trepil, sõnastas ühe probleemi Heiki Kalberg firmast K&H.Olgu meenutatud, et Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, mille pikenduseks see lennurada kavandatud, on ise 350 meetri pikk. Tartu mõistes hiiglaslik objekt. Mõningane kimbatus Samal ajal, kui Dan Dorell koos hoone kahe teise autori Lina Ghotmehi ja Tsuyoshi Tanega on muuseumihoonet edasi lihvinud ja ka ümbrust kavandada püüdnud, on Kalberg ja K&H ühes Tartu valla inimestega murdnud pead, kuidas see hiiglaslik objekt parimal viisil sobitada planeeringualale, mis on ka aukartustäratav – umbes 500 hektarit. Sellele maatükile on planeeritud kaubanduskeskus, väikeelamuid ja korterelamud kokku 10 000 elaniku tarbeks, golfiväljak, motoringrada, tööstuspark ja siis muidugi muuseum. Olukord on komplitseeritud: üksikute objektide puhul on küll teada kindel arendaja või huvirühm, aga palju on ebaselget, mõned tööstushooned on paraku juba ka valminud. Lisaks on umbes kolmandik maa-alast eraomanike valduses, mitte munitsipaalmaa, mis seab omad piirid. Tööd on tehtud kõvasti ja planeeringu valmimine on lõppjärgus, kuid ometi on tekkinud asjaosalistes tunne, et saaks veel paremini. Et muuseumi naabrust saaks veelgi ligitõmbavamaks kujundada. Ning et ehk saaks kunagisest lennuväljast säilinud rajatisi tulevase linnaruumi kujundamisel ära kasutada. Sestap kutsuti eilseks Tartu valla korraldatud workshop'ile uusi ideid otsima tunnustatud arhitektid Eestist ja piiri tagant. Lisaks ERMi arhitektidele vastas kutsele näiteks Winy Maas Rotterdamist, kes osales ka muuseumi uue hoone kavandi valimiseks korraldatud konkursi žüriis. Töös lõid kaasa arhitektid Andres Alver ja Veljo Kaasik. Kohale oli tulnud ka Philipsi valgustusspetsialist Jan Poot, kelle eriala on suurte maa-alade valgusinstallatsioonide kavandamine. Mõju teadmata Workshop'i tulemustest ei saa tänases lehes teada anda, sest arutelud käisid veel ka siis, kui ajaleht trükis oli. Läbiv mõte oli aga see, et lennuvälja rajatisi ei peaks hävitama – nad on selleks liiga huvitavad. Winy Maasi eestvõttel otsiti võimalust ka suure, kolmekilomeetri pikkuse lennuraja kui huvitava maastikuobjekti säilitamiseks ja sellele rakenduse leidmiseks. Ka ei ole teada, milline on mõju planeeringuprotsessile ja kui palju rahvusvahelise meeskonna ideedest tegelikult ära kasutatakse. Küll kinnitas Tartu valla arhitekt Egle Klaassen, et praegu on planeeringu ümbertegemine põhimõtteliselt võimalik. «Võiksime praegu mõelda, kuidas võiks Raadi piirkond välja näha 22. sajandil. Meil on sada aastat aega,» ütles Tsuyoshi Tane. Peaküsimusi workshop'il • Milline saab olema Raadi linnaosa linnaehituslik struktuur • Kuidas suurendada lennuraja visuaalset mõju • Milliseid kasutusvõimalusi saab alale anda, kasutades ära lennukite kaitserajatisi kui olulisi tehismaastikulisi dominante • Millised ruumilised struktuurid määravad tulevikus ala imagoloogia |
