> Postimees Online avaldab riigikontrolör Mihkel Oviiri eile riigikogu ees peetud kõne, kus ta käsitleb aktuaalseid probleeme riigi vara kasutamise, riigihalduse jms valdkondades.

Austatud Riigikogu esimees, head parlamendiliikmed!

Loomulikult tekib ka siinmail küsimus, kuidas on olukord Eestis. Kas Eesti valitsus valetab?

Mul on hea meel parlamendile ja avalikkusele kinnitada, et Eesti valitsus on oma aruandes eelmise majandusaasta kohta rääkinud olulises osas tõtt.

Riigi finantsseis on hea ning see on jätkuvalt paranenud. Riigil on piisavalt raha, et katta kõik praeguseks võetud kohustused. Tulude laekumine on paranenud. Kulusid on tehtud plaanitud mahus.

Nende järelduste tegemine ei oleks võimalik ilma riigi 2005. aasta majandusaasta koondaruandeta. Selle koostamine väärib tunnustust. Täna on see aruanne järgmise päevakorrapunktina teie ees kinnitamiseks.

Ja vaatamata märkustele, mis Riigikontroll on teinud, võib öelda, et valitsuse esitatud koondaruanne on ülevaatlikum ja informatiivsem kui varasematel aastatel.
Kuid kahtlemata on veel kõvasti arenguruumi.

Esiteks tuleks aruande esitamine tuua kevadeks. Täna on juba 8. november 2006, kohe-kohe võtate siin vastu 2007. aasta eelarve. Ja samas on täna teie ees aruanne 2005. aasta kohta.
Seega kerkib küsimus - kas Riigikogul on selle infoga võimalik praegu midagi kasulikku peale hakata. Ega vist ole küll. Pealegi on see aruanne esitatud viisil, mis vajab mõistmiseks eriteadmisi.

Aruandmist saab Eesti riigis kiirendada ja muuta mõistlikumaks. Selleks tuleks aga vähendada iseseisvate raamatupidamisüksuste arvu.

Riigi koondaruanne hõlmab ligikaudu 1700 üksuse näitajaid, lõviosa neist on omavalitsuste üksused. Sageli peetakse iseseisvat raamatupidamist näiteks kooli või lasteaia tasemel. See ei ole mõttekas.

Näitena võib tuua Ühendkuningriigi raamatupidamiskorralduse, kus riigi koondaruandesse pannakse kokku alla 1300 raamatupidamisüksuse.

Samuti on heaks eeskujuks otimaa, mis on mingil määral võrreldav Eestiga. Seal on aruandlusüksusi vaid kahesaja ringis. Seega, meil on ligi üheksa korda rohkem!

Et saavutada märkimisväärne edu andmete kvaliteedis ja edastamise kiiruses,
tuleb leida lahendus ka omavalitsustele. Riik võiks pakkuda neile tsentraliseeritud arvestuse võimalust.

Minu veendumust on selgelt toetanud auditid, mida Riigikontroll on selle aasta algusest omavalitsustes teinud. Oleme leidnud väga palju eksimusi, kuid need ei ole olnud selliseid, mis oleksid tekkinud otsesest kuritahtlusest.

Eesti omavalitsustest on 90 protsenti väga väiksed. Neil on raske leida ja pidada hea ettevalmistusega raamatupidajaid, infotehnolooge, juriste ja teisi spetsialiste. Neid inimesi lihtsalt ei ole ja nende puudumise pärast ei ole mõtet omavalitsusi tümitada, sest neid ilmselt ka ei tule.

Ja kuni meil on riik täis sõrmkübaravaldu, tuleks riigil pakkuda neile teatud funktsioonide normaalseks täitmiseks tuge. Sest kui ikka muusikateos on kirjutatud sümfooniaorkestrile, siis kandle ja kammipilliga seda lugu ära ei mängi.

Lugupeetud Riigikogu!

Riigieelarve on kõigi maksumaksjate töö tulemusel kogunenud ühiskassa. Ja sellest kassast raha jagamine peab teenima selgeid eesmärke. Riigi majandusaasta koondaruande esimene lause on ses suhtes ülimalt õige.

Tsiteerin: «Hea avaliku halduse puhul on üheks põhimõtteks, et riigi raha kasutamisele seatakse kindlad eesmärgid, mille täitmist oleks hiljem võimalik mõõta.» Tsitaadi lõpp. Paradoks on aga selles, et koondaruandest ei selgu, kas aastaks seatud tegevuseesmärgid on saavutatud. Aruandes puudub vaade tegevuste tulemuslikkusele.

Just see, et iga kroon looks väärtust, on praeguses Eestis tõusnud minu silmis väga oluliseks. Olukorras, kus raha tuleb aina juurde, ei tohiks me järele anda kiusatusele seda laia joonega laiali jagada. Pigem tuleks väga tähelepanelikult vaadata, kuidas me saame olemasoleva rahaga pakkuda rohkem.

Head kuulajad, kaasmaksumaksjad!

Et lähemal ajal seisavad ees diskussioonid, kuidas Eesti elu paremaks muuta ja maksumaksja raha mõistlikult kulutada, pakun välja mõned valdkonnad, mille üle tasuks tõsiselt mõtteid vahetada, et maksumaksja rahaga võimalikult arukalt ringi käia.

Ühtasi soovitan aruteludes end senistest arusaamadest lahti haakida ja lasta mõttel vabalt lennata, ükskõik kui radikaalne vaba mõte ka ei tunduks.

Näiteks meditsiini kohta kuuleme kogu aeg juttu teemal - raha juurde. Ilmselt on seda kuhugi tõesti vaja. Aga ma kutsun mõtlema ka sellele, mida me olemasoleva rahaga saaks paremini teha.

Ka

> Loe edasi