Pole sellist sõpruskonda, millesse kuuluvatest paaridest mõned just parasjagu abielu lahutamas ei oleks. Kes vaikse kokkuleppega, kes paratamatult inetuks kiskuvate kohtuprotsessidega. Enamasti jäävad lapsed naisele. Ja enamasti peaks isa oma laste kasvatamisest lisaks pühapäevaisadusele edaspidi ka rahaliselt osa võtma. Kahjuks on paljudes sõpruskondades ikka mõni uus-üksik-ema, kes ootab aastaid asjatult alimente. Õnneks on nüüd riik naisi ja lapsi pärast seda, kui armastus on otsa lõppenud, kaitse alla võtmas. Uus seadus hakkab olema selline, et kuni kohtuotsuse jõustumiseni maksab riik ise lastele elatisraha. Ühest küljest on riigil lihtsam kohusetundetutele ebaisadele saba peale astuda ja laste ees olevad kohustused reaalselt võrdõiguslikuks pöörata. Teisest küljest peavad maha jäetud naised siinkohal üle saama vales-kohas-uhkusest, mis on neid asjatult tagasi hoidnud maksmistõrksat papat kohtusse andmast. Riik aitab neid emasid, kes ka ise enda eest seisavad ega püüa vaese inimese uhkusega ise hakkama saada. Naiste asjad? Loodetavasti saab riik pärast ihnsate isside kohtulikku alimendistamist nendelt ka vahepeal makstud summad tagasi. Vastasel juhul läheksid maksumaksjad uue koormise lisandumise peale leili. Ja tegelikult peaks meie riigi uue põlvkonna papasid maast madalast kasvatatama sellise mentaliteediga, et laste sigitamine ja kasvatamine on võrdselt ka nende mure ja vastutus. Sest kuni kõike lastega seonduvat peetakse postpatriarhaalsel kombel naiste eralõbuks, on Eestis arvukalt ka neid lapsi, kelle vanemad on küll abielus, ent kes isa sissetulekutest ikkagi osa ei saa. Pangalaenud-liisingud, isa hobid või viin jäävad risti lapsukeste ja isa palga vahele. Seega on uus aitav ja kaitsev seadus ikkagi tagajärje, mitte põhjuse tõrje. Postpatriarhaalse mentaliteediga mehed ei arva oma asjaks ei rasedusest hoidumist ega soovimatu raseduse katkestamist. Sünnituse juures viibimist ja raseduseaegset perekoolis käimist lasevad siiski uuemal ajal endale ligi. Ent ebamugavamad-valulikumad vastutusevõtud ei taha kuidagi edeneda. Kirjutasin mõne aja eest ajakirjale lugu nn tabletiabordist. Soovimatult viljastunud naine võtab kahel päeval kaht tüüpi tablette, mis lõpetavad raseduse ilma kirurgilise sekkumiseta. Küsisin kahelt kenalt naistohtrilt, kas mees on naisega siis kliinikus kaasas, kui see medikamentide mõjumist ootab. Arstid lausa ehmusid sellise küsimuse peale. Siis tunnistasid, et Skandinaavias tegelikult ongi jah üsna sageli – hoiavad kätt ja toetavad. Veel enam, arenenumas maailmas ei piirdu mehed, kes on naise eksikombel rasestanud, ka kirurgilise abi puhul üksnes raha viskamisega, et säh, mine tee ennast korda. Saavad aru, et on toimuvas naisega täpselt samaväärsed osalised. Nii nagu tülikam osa sigivusega seotust, on ka purunenud abielust sündinud lapsed postpatriarhaalse mühakluse silmis naise rida. Armastus sai otsa, õnn läks lõhki – ja oma eluga edasi minev mees ütleb koos endise naisega pahatihti lahti ka temast sündinud lastest. Kui sõprade ees või meedias on vaja laste arvuga kelkida, on küll varmad oma ihuvilja loetlema. Tasumise tunnist ja täiskasvanulikust vastutuse võtust vingerdavad kõrvale. Emade uhkus Seesugune patu palgast pääsemine on tegelikult nõukaaja muserduste kogumiga kaasa päritud nihe. Nõukogude ajal oli nii vallasemadel kui lahutatud naistel valutum-kahjutum nina püsti visata ja teatada, et uhkus ei luba «sihukeselt» midagi küsida, saan üksi hakkama. Siis polnud ju raha eest tühjagi ostagi. Praeguses rahailmas oleks aga väga rumal küsimast ja kas või kohtuskäigust hoiduda, sest väga suurt osa asju saab (ainult) raha eest. Lapsele süüa ja haridust, huvialade eest tasumist ja reise – kokkuvõtlikult öeldes, stardiasendit ostetakse kapitalistlikus Eestis raha, ja väga suure raha eest. Hoolimata sellest, et registreerimata abielud tekitavad lõputult elatusraha ja pärandi jamasid, jäetakse aina arvukamalt ka ametlikult abiellumata. Öeldes, et paber ei pane armastama. Aga paberi puudumine soodustab ka «tagajärgede» – isa palga juurde kippuvate lapsukeste – käest ära vingerdamist. Oma ümbruskonnaski näen üha ja jälle töökaaslaste abielude lagunemisi hoolimata sellest, kui kaunite kavatsustega alustati. Kunagine armastus kukub sageli nii inetuteks tükkides, et riik oma seadustega peabki aitama lastel nende kataklüsmide käes ellu jääda. Mu lapsepõlvesõbrannagi elas oma kolme tütrega mitu aastat ilma igasuguse toetuseta, enne kui uude koosellu sukeldunud eksilt kohtu abiga alimendid sai. Tavaline lugu. Seepärast ütleksin uue seaduse kohta nii, et see ei näita küll, et kõik mehed on sead, aga on valmis sekkuma, kui mõni on. Küsimus jääb vaid, kuidas riik – kes jooksus papsi oma vahenditega erinevalt üksildasest naisest küll kätte saab – tema tegelikule sissetulekule käpa peale saab. Heaoluühiskond on kuuldavasti küll ümbrikupalkasid tõhusalt vähendanud. See puudutab aga põhiliselt peateid. Kõrvalteedel – külades ja asulates – tasutakse üksteisele ikka tinglikult öeldes ümbrikuga.
> Loe edasi |
