Pole sellist sõpruskonda, millesse kuuluvatest paaridest mõned just parasjagu abielu lahutamas ei oleks. Kes vaikse kokkuleppega, kes paratamatult inetuks kiskuvate kohtuprotsessidega. Enamasti jäävad lapsed naisele. Ja enamasti peaks isa oma laste kasvatamisest lisaks pühapäevaisadusele edaspidi ka rahaliselt osa võtma. Kahjuks on paljudes sõpruskondades ikka mõni uus-üksik-ema, kes ootab aastaid asjatult alimente.

Ühest küljest on riigil lihtsam kohusetundetutele ebaisadele saba peale astuda ja laste ees olevad kohustused reaalselt võrdõiguslikuks pöörata.

Teisest küljest peavad maha jäetud naised siinkohal üle saama vales-kohas-uhkusest, mis on neid asjatult tagasi hoidnud maksmistõrksat papat kohtusse andmast. Riik aitab neid emasid, kes ka ise enda eest seisavad ega püüa vaese inimese uhkusega ise hakkama saada.

Naiste asjad?

Loodetavasti saab riik pärast ihnsate isside kohtulikku alimendistamist nendelt ka vahepeal makstud summad tagasi. Vastasel juhul läheksid maksumaksjad uue koormise lisandumise peale leili. Ja tegelikult peaks meie riigi uue põlvkonna papasid maast madalast kasvatatama sellise mentaliteediga, et laste sigitamine ja kasvatamine on võrdselt ka nende mure ja vastutus.

Sest kuni kõike lastega seonduvat peetakse postpatriarhaalsel kombel naiste eralõbuks, on Eestis arvukalt ka neid lapsi, kelle vanemad on küll abielus, ent kes isa sissetulekutest ikkagi osa ei saa. Pangalaenud-liisingud, isa hobid või viin jäävad risti lapsukeste ja isa palga vahele. Seega on uus aitav ja kaitsev seadus ikkagi tagajärje, mitte põhjuse tõrje.

Postpatriarhaalse mentaliteediga mehed ei arva oma asjaks ei rasedusest hoidumist ega soovimatu raseduse katkestamist. Sünnituse juures viibimist ja raseduseaegset perekoolis käimist lasevad siiski uuemal ajal endale ligi. Ent ebamugavamad-valulikumad vastutusevõtud ei taha kuidagi edeneda.

Kirjutasin mõne aja eest ajakirjale lugu nn tabletiabordist. Soovimatult viljastunud naine võtab kahel päeval kaht tüüpi tablette, mis lõpetavad raseduse ilma kirurgilise sekkumiseta. Küsisin kahelt kenalt naistohtrilt, kas mees on naisega siis kliinikus kaasas, kui see medikamentide mõjumist ootab.

Arstid lausa ehmusid sellise küsimuse peale. Siis tunnistasid, et Skandinaavias tegelikult ongi jah üsna sageli – hoiavad kätt ja toetavad.

Veel enam, arenenumas maailmas ei piirdu mehed, kes on naise eksikombel rasestanud, ka kirurgilise abi puhul üksnes raha viskamisega, et säh, mine tee ennast korda. Saavad aru, et on toimuvas naisega täpselt samaväärsed osalised.

Nii nagu tülikam osa sigivusega seotust, on ka purunenud abielust sündinud lapsed postpatriarhaalse mühakluse silmis naise rida. Armastus sai otsa, õnn läks lõhki – ja oma eluga edasi minev mees ütleb koos endise naisega pahatihti lahti ka temast sündinud lastest.

Kui sõprade ees või meedias on vaja laste arvuga kelkida, on küll varmad oma ihuvilja loetlema. Tasumise tunnist ja täiskasvanulikust vastutuse võtust vingerdavad kõrvale.

Emade uhkus

Seesugune patu palgast pääsemine on tegelikult nõukaaja muserduste kogumiga kaasa päritud nihe. Nõukogude ajal oli nii vallasemadel kui lahutatud naistel valutum-kahjutum nina püsti visata ja teatada, et uhkus ei luba «sihukeselt» midagi küsida, saan üksi hakkama. Siis polnud ju raha eest tühjagi ostagi.

Praeguses rahailmas oleks aga väga rumal küsimast ja kas või kohtuskäigust hoiduda, sest väga suurt osa asju saab (ainult) raha eest. Lapsele süüa ja haridust, huvialade eest tasumist ja reise – kokkuvõtlikult öeldes, stardiasendit ostetakse kapitalistlikus Eestis raha, ja väga suure raha eest.

Hoolimata sellest, et registreerimata abielud tekitavad lõputult elatusraha ja pärandi jamasid, jäetakse aina arvukamalt ka ametlikult abiellumata. Öeldes, et paber ei pane armastama. Aga paberi puudumine soodustab ka «tagajärgede» – isa palga juurde kippuvate lapsukeste – käest ära vingerdamist.

Oma ümbruskonnaski näen üha ja jälle töökaaslaste abielude lagunemisi hoolimata sellest, kui kaunite kavatsustega alustati. Kunagine armastus kukub sageli nii inetuteks tükkides, et riik oma seadustega peabki aitama lastel nende kataklüsmide käes ellu jääda.

Mu lapsepõlvesõbrannagi elas oma kolme tütrega mitu aastat ilma igasuguse toetuseta, enne kui uude koosellu sukeldunud eksilt kohtu abiga alimendid sai. Tavaline lugu. Seepärast ütleksin uue seaduse kohta nii, et see ei näita küll, et kõik mehed on sead, aga on valmis sekkuma, kui mõni on.

Küsimus jääb vaid, kuidas riik – kes jooksus papsi oma vahenditega erinevalt üksildasest naisest küll kätte saab – tema tegelikule sissetulekule käpa peale saab. Heaoluühiskond on kuuldavasti küll ümbrikupalkasid tõhusalt vähendanud. See puudutab aga põhiliselt peateid. Kõrvalteedel – külades ja asulates – tasutakse üksteisele ikka tinglikult öeldes ümbrikuga.

Kui maksan traktoristile käest kätte näiteks viiesajaka, kuidas ma tagan selle, et ta tolle «ümbriku» eksnaisega elavate lastega poolitab? Vaatamata kodanikukultuuri kasvamise kaunile statistikale tean siiski paljusid, kellele maksuameti peal harjutatud tulude varjamine on elunorm, olemise viis ja auasi. Meie ühiskond on endiselt tulvil salajasi rahaliikumisi, millest dokumentaalseid jälgi ei jää.

Uus seadus on emade-laste eest seismisele lisaks seega üks samm tegeliku teadasaamise poole, kui palju rahvas tegelikult palka saab. Sulleritest papade jäetud auke lappides tahab riik need papad kätte saada, nende sissetulekutest ülevaate saada – sest muidu ei saa kohtuotsuseni nende lastele jagatut tagasi.

Kole jah, et kohus peab täiskasvanud inimesele ette kirjutama vastutuse, mille tegelikult võiks kehtestada aumeel ja eetika. Et riigikassa peab lõputute alamakstud eluvaldkondade kõrval ka neid tühikuid traageldama.

Kaitset ei vaja ainult lahutatud paaride lapsed. Mõnikord on veel suuremaski mitte-jagunemise-hädas hoopis koos elavate vanemate lapsed. Mida jahedamad on isa suhted emaga, seda enam ta endale elama harjub – ja et postpatriarhaalne mõttemall loeb lapsed ema osaks, siis ei lase hõredate suhetega perede isad ka endaga vormiliselt koos elavaid lapsukesi palga juurde tulla.

Mäletan lapsepõlvestki naabritüdrukut, kelle isa veetis kõik õhtud vaheldumisi komandeeringus-garaažis-purjus ning tüdruk ei saanud temalt mitte midagi. Minul küll igapäevast isa kodus ei olnud, sest vanemad läksid laiali mu beebieas.

Aga igakuine rahakaart, mis saabus isa töökoha raamatupidamisest, muutis minu plikaea oluliselt turvalisemaks-varustatumaks kui faktiliselt isaga elades puudust kannataval lapsel.

Seepärast tean öelda: korrektselt alimente maksva isa vastu on väga hea ja lihtne poolehoidu tunda. On kerge mõista, miks ta oma lastega koos ei ela – ja teda tunnustada nende asise toetamise eest.

Nii säilib austus meessoo vastu. Ja poolikuteski peredes kasvanud tüdrukud, kelle pealt paps pole koonerdanud, ei arva, et kõik mehed on sead.

Arvamus

Malle Hallimäe, Eesti Lastekaitseliidu projektijuht:

Vanematel on oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, olenemata sellest, kas vanemad on omavahel abielus või mitte. Vanema üks olulisemaid kohustusi on lapse ülalpidamine.

Perekonnaseadusest tulenevalt on vanem üldjuhul kohustatud ülal pidama oma alaealist last, st kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.

Samas on mõistetav, et vanem peab last kauem toetama, kui laps omandab haridust, nii on perekonnaseadusesse lisatud, et kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama.

Kui vanemad ei ela koos või otsustavad hakata lahus elama, tõusetub küsimus, kui palju mõlemad vanemad panustavad lapse ülalpidamisse, st millises ulatuses täidavad oma ülalpidamiskohustust lapse suhtes. Ka sel juhul oleks lapse huvides parim, kui lapsevanemad jõuavad kohtuväliselt ühisele kokkuleppele.

Kui see ei õnnestu, on võimalik kohtu abil ülalpidamiskohustuse viis ja määr mõlema vanema puhul määrata, mis väljendub siis kohtuotsuses.

Kohtu poole saab pöörduda mitte üksnes olukorras, kus üks vanem ei täida või eeldatavalt ei kavatse täita oma lapse suhtes ülalpidamiskohustust, vaid ka sel juhul, kui mõlemad on valmis ülalpidamiskohustust täitma, kuid ei jõua kokkuleppele täitmise viisis ja ulatuses.

Olukorras, kui üks vanem ei täida ülalpidamiskohustust oma lapse suhtes, saab vanem, kelle juures laps elab ning kes faktiliselt last ülal peab, pöörduda kohtusse elatise sissenõudmiseks.

Statistika näitab, et peamiselt on hagejaks emad, kellega pärast pere lahkuminekut laps enamasti jääb koos elama.

Elatusraha suuruse määramisel peab kohus arvestama lapse vajadusi ning vanema sissetulekuid (ka varanduslikku olukorda).

Üldjuhul ei saa see olla väiksem kui pool vabariigi valitsuse kehtestatud miinimumpalgast, kuid sõltuvalt vanema sissetulekutest ja ülalpeetavate arvust võib kohus ka erandeid teha.

Tegelikult ei tähenda ka kohtuotsuse olemasolu, et elatis last kasvatava vanemani jõuab. Jääb üle võimalus pöörduda kohtutäituri poole.

Kahjuks näitab praktika, et tihti on täitetoimingute teostamine raskendatud ning kujuneb ajaliselt pikaks.