Oktoobrikuu 9. päev 2006. aastal on päev, mida meenutada. Tõenäoliselt lõhkas Põhja-Korea sel päeval tuumapommi. Kas see oli test, mis läbi kukkus? Ilmselt annab vastuse tulevik, kuid poliitilised tagajärjed on selged ja selle mõju märkimisväärne. Esiteks polnud rahvusvaheline surve, mida juhtisid USA, Hiina, Venemaa ja Jaapan, piisav, et vältida Põhja-Koread tegemast seda saatuslikku sammu. Kohutav diktatuur, tulevikuta režiim ja kääbus, kes jõupoliitikas eiras rahvusvahelisi hiiglasi. Praegu valitseb õigustatud raev ja üleskutset sanktsioonideks on kuulda igal pool.Sanktsioonide mõte? Kuidas mõjutavad sanktsioonid režiimi, mille eesmärk on püsimajäämine eneseisolatsiooni kaudu, režiimi, mis ei kõhkle oma inimeste halastamatul ohverdamisel? Ning kas Hiina tõesti lubab karme sanktsioone oma naabri suhtes, kes on varustatud tuumarelva ja rakettidega ning kelle rahvas on kõrgemat sorti humanitaarkatastroofi äärel? Kui usaldusväärsed ja tõhusad võivad sanktsioonid olla? Teiseks, ÜRO Julgeolekunõukogu paistab nüüd paberist tiigrina, sest kulunud režiim esitas tema autoriteedile edukalt väljakutse. Seda fakti märgatakse igal pool, eriti Teheranis. Kui piirid tuumariikide ja tuumarelva mitte omavate riikide vahel muutuvad läbistatavamaks või lagunevad täielikult, satub küsimuse alla terve multilateraalne julgeolekusüsteem. 9. oktoobril igatahes avati värav sellele protsessile. Kolmandaks, tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) süsteem, mis oli lagunemisohus juba enne Põhja-Korea tegevust, ähvardab laguneda. Hulk väikseid ja keskmise suurusega riike esitavad nüüd endale radikaalselt uue küsimuse: kui Põhja-Korea võib olla tuumariik, siis miks mitte meie? Kui olukorra muutumise korral võib tegelikku suveräänsust tagada üksnes tuumarelva abil, miks siis mitte seda teha? Tuumarelva tõkestamise süsteemi kokkukukkumine ei suurenda üksnes piirkondlikku tuumavõidurelvastumist, vaid ka tuumateabe ja -tehnoloogia liikumist, mis omakorda kasvatab tuumakonflikti riski. Neljandaks, Põhja-Korea käivitatud tuumakriis näitab, et USA – esimest korda pärast külma sõja lõppu – pole rahvusvahelisel areenil enam põhitegija ning tema võimalused selleks on piiratud ja problemaatilised. Kui valitsemine Bill Clintonilt George W. Bushile üle läks, loobus USA oma strateegiast kaasata Põhja-Korea režiim pehmendamaks tolle käitumist. Niiviisi vähendasid Ühendriigid ka oma võimalusi. Hiina on muutunud praegu peamiseks tegijaks nii Põhja-Korea kriisis kui ka piirkonnas tervikuna. See mõjutab ka Vaikse ookeani piirkonda ja sunnib USAd suunama sinna rohkem strateegilist tähelepanu. Nõnda võidakse Euroopale esitada üleskutse hakata tegelema seisakuga Ida-Vahemere ja Lähis-Ida piirkonnas, kiiremini ja palju suuremal skaalal kui eurooplased kahtlustavad. Niisiis, mida teha? Muud võimalust kui Põhja-Korea kaasamise ja ohjeldamise strateegia lihtsalt pole. Vastasel korral kriis eskaleerub. USA peab, kui vaja, asuma otsestele ja kahepoolsetele kõnelustele. Tõepoolest, paistab, et just seda ongi vaja. Kim Jong Ili alandatud Hiina peab esmakordselt võtma piirkonnas juhtrolli ja vähemalt ohjeldama kriisi. Tulevikku vaadates peab muutuma kogu lähenemine tuumarelvade leviku tõkestamisele. Pole kasu lärmamisest tuumarelvade leviku tõeliste ohtude üle, kui samal ajal seistakse tuimalt ja vaadatakse pealt tuumarelvade tõkestamise lepingu lagunemist. Kui me ei taha, et maailm koosneks ühel päeval suurtest, keskmistest ja väikestest tuumariikidest, peavad suured tuumariigid algatama praegu tõsise desarmeerimise ja tõkestamise. Osa sellest algatusest peab tagama juurdepääsu tuumateabele, -uuringutele ja -tehnoloogiale. See nõuab rahvusvahelisel tasemel lahendust uraani rikastamise probleemile. Rikastamise läbipaistvus peab kaasa tooma selle ehtsuse tõestamise intensiivse kontrolli kaudu. Pealegi võivad üksnes suurte tuumariikide uued sammud desarmeerimisel ja rahvusvahelise kontrolli all tagatud juurdepääs tehnoloogiale peatada «tuumasuveräänsuse» trendi. Viis aastat pärast seda, kui USA president Bush kutsus Iraaki, Iraani ja Põhja-Koread «kurjuse telje riikideks», on arengud nimetatud maades ikka veel muret tekitavad. Iraagis on katastroof ja mitte miski ei näita, et olukord seal muutuks. Iga päevaga on piirkonna saatust puudutavad küsimused üha tungivamad. Kodusõda? Lagunemine ja niiviisi Iraagi «balkaniseerumine»? Kas on tõesti võimalik piiritleda katastroofi üksnes Iraagiga? Pomm kurjuse teljel Põhja-Koreal paistab praegu olevat Pomm. Iraan töötab intensiivselt sama eesmärgi nimel, lisaks on ta veel oma piirkonnas hegemoonilisel positsioonil. Kui lisada «kurjuse teljele» Afganistan, Pakistan, Liibanon, Süüria, Iisrael ja palestiinlased ning terrorism, saame tagajärjeks kõike muud kui lootusrikka pildi. Kui USA-l peaks tekkima kiusatus kaaluda vastuseks oma läbikukkunud poliitikale sõjalist «võimalust» Iraani vastu, ei suudaks keegi enam pidurdada rahvusvahelise süsteemi tuumastumist. Tõepoolest, säärane samm tõukaks Lähis-Ida plahvatusliku megakonflikti poole, mille tagajärjed oleksid ennustamatud ja kontrollimatud.
> Loe edasi |
