Viis aastat tagasi võitles Villu oma esimest suurt võitlust. Vaguralt, vaoshoitult ja salakavala muigega näol. Üsna enesekindlalt tegi ta Eesti presidendiks Arnold Rüütli.

Nüüd, mõni nädal enne presidendietendust Estonia kontserdisaalis oli Villu Reiljan teist nägu. Kaotus oli kibe. Aga erinevalt tema leppepartnerist Edgar Savisaarest oskab Villu Reiljan kaotada. «Pärast võitlust rusikatega ei vehita,» teatas ta.

Samal teemal: Peaminister toetab Reiljani asemikku

Maa-ametis toimuv ei saanud endisele Luua kooli juhile kuidagi saladuseks olla, sest sel nädalal maa-ameti juhi ja mitme ärimehe vahistamise põhjustanud maavahetamisotsused kinnitas keskkonnaminister isiklikult.

Saladuseks on praegu veel aga see, kas või kui suur võis kriminaalses Eesti maatükkide ümberjagamises olla osa Reiljanil.

«Mõttel on jumet,» teatas Reiljan eile hommikul. Kõige jumekamaks oma tagasiastumise mõtte juures pidas ta poliitilise kultuuri kehastamise kõrval ka ilmselt seda, et saab lahkuda koos president Arnold Rüütliga ning tema lahkumispaberile ei pea alla kirjutama «sädelev välismaine», nagu ta valitud uut presidenti Toomas Hendrik Ilvest nimetas.

Jahipüss seinal vaikis Reiljanile kurjakuulutavalt juba kevadtalvise Loode-Eesti naftareostuse ajal, mil katastroofiks kujunenud keskkonnareostust seostati peamiselt keskkonnaministeeriumiga. Sealt vingerdas ta aga üsna külma kütinärviga välja.

Villu Reiljani häda on olnud selles, et ta on jätnud endast avalikkusele mulje kui salakavalast ja omakasupüüdlikust inimesest.

Ükski kogenud poliitik ei vasta ajakirjanike küsimustele üleliia otsekoheselt, aga Reiljani keerutamisi panevad ajakirjanikud kuidagi eriti hoolega tähele.

Niisamuti on ka keskkonnakaitsega. Kui noored roherahulased end täiesti ebaviisakalt laevatrosside külge aheldasid, siis pahameele asemel teenisid nad tunnustuse.

Reiljan on osanud kuidagi nii oma asju ajada, et ennastsalgava keskkonnakaitsja aupaiste on temast mööda läinud. Ning pigem kipub avalikkus teda pidama keskkonna vaenlaseks.

Kord koolitab ta metsade kaitsmise asemel hoopis puulõikuskombainide harvesteride juhti või jagab hoolimatult keskkonnakaitseraha lasketiirude või jahimajade ehituseks. Ette on talle heidetud ka ehituskeelualadele maju ehitavate prominentide soosimist.

Ühesõnaga, kahtlane mees – umbes selline on tema kuvand. Aga olema peaks just vastupidi ja keskkonnaministri amet peaks selle pidajale kindlustama peaaegu pühamehe oreooli, sest loodus ja selle kaitse läheb Eestis iga aastaga aina popimaks.