Kohatu oleks nimetada Dylani uut albumit muuseumiks, kus 65-aastane mees otsib varju praeguste tuulte eest. Dylani tekstides põimuvad minevik ja olevik, lood kubisevad viidetest, tsitaatidest ja märkidest. Isegi Alicia Keys on laulu sisse pandud: «I was thinkin’ ‘bout Alicia Keys, couldn’t keep from crying/ When she was born in Hell’s Kitchen, I was living down the line/ I’m wondering where in the world Alicia Keys could be/ I been looking for her even clear through Tennessee.» See on natuke nukker maailm, millest poeet kõneleb. Pilt saab irooniline ja südamlik, ühe hingetõmbega räägitakse kaotatud töökohast ja kadunud armastusest, väärtuse kaotanud rahast ja odavaks muutunud inimelust, klassivõitlusest ja angst’idest. Tuleb tuttav ette? Jah, «Moodsad ajad», Charlie Chaplini viimane tummfilm, millelt plaadi pealkiri laenuks võetud. Erinevalt 1997. aastal ilmunud õhulise kõlaga albumist «Time Out of Mind», mida nimetatakse Dylani «renessansitriloogia» esimeseks osaks (teine oli 2001. aasta «Love and Theft»), mõjub «Modern Times» nagu pisut tolmune live-ülesvõte. Kõlarites kahisevad ja ragisevad meloodiad, millesarnaseid mängisid möödunud sajandi keskpaiga lampraadiod üle kogu Ameerika. Valss, sving, bluus, džäss, kantri ja rokenroll – plaaditäis muusikat toimib nagu mustvalged fotod päevinäinud tantsusaali seintel, kus palju tuttavaid nägusid: Jerry Lee Lewis, Chuck Berry, Lonnie Johnson, Muddy Waters, Hank Williams, Thelonious Monk, Bing Crosby. Muidugi, Dylan on terve elu laulnud ühte ja sedasama laulu. Rääkida «tagasipöördumisest» juurte juurde on tema puhul sama mõttetu kui kõnelda Immanuel Kanti maailmareisidest. Võtke «Highway 61 Revisited», «Blood on the Tracks» või «Modern Times» – kõik on üks ja seesama. Maestrot tantsuks mängimas pole siiski veel olnud juhust kuulda. Bob Dylan Modern Times (Columbia) |
kõik galeriid
