Eesti Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus ppudutab oma essees ilukirjanduse mõlemat poolt – tema sisemist jõudu ning selle jõu toimet teiste ühiskonnas tooniandvate jõudude väljal.

Mulle meeldivad paljud kaasaegsete eesti luuletajate tekstid, üks mu lemmikuid – mida mul oli rõõm esitada nädal tagasi Visby luulefestivalil – on Jürgen Rooste auhinnatud luulekogu «Ilusaks inimeseks» avatekst «milleks on vaja luulet». Jürgen vastuseni ei jõua.

Samal teemal: Uus kirjandusnõunik: eesti kirjandusel läheb hästi

Ehk ka seetõttu paistab praeguse, üha politiseeruva Eesti kirjanduselus lisaks sisulisele elavusele silma ka laiemate, kirjanduse sotsiaalset staatust ja heaolu puudutavate küsimuste korduv esitamine. Alljärgnevalt tahaksingi puudutada mõlemat poolt ilukirjandusest – tema sisemist jõudu ning selle jõu toimet teiste ühiskonnas tooniandvate jõudude väljal.

Huvitav diskussioon toimus 1. septembri Postimehes, kus Marek Tamm ning Rein Veidemann kaalusid eesti kirjanduse ühiskondlikku rolli. Puudutati ka eesti kirjanduse populariseerimise küsimust, millest Marek Tamm arvas nii: «Ei usu, et kirjanduse populariseerimine oleks mõistlik väljapääs.» Sellise mõttega võib nõus olla – ilukirjanduslikul autoril pole mõtet muudel kui esteetilistel põhjustel enda sõnumit või stiili «üldarusaadavamaks» muuta. Kuid tundub, et Tamm ja Veidemann puudutasid vaid mõiste «populariseerimine» üht külge.

Tõsi, võib rääkida populariseerimisest kui lihtsustamisest, kuid saab rääkida ka populariseerimisest kui tutvustamisest. Kui kirjanduse sisu eraldi või üldisema eesmärgina lihtsustada pole tõesti mõtet, siis kirjanduse võimalikke rolle oleks ikka ja jälle vaja tutvustada küll. Urve Eslas kirjutab 1. septembri Postimehes: «Olen nõus, et kirjanduse populariseerimine ei anna tulemusi ja et viitetihe keeletundlik mitmekihilisus on enamikul juhtudel nauditavam kui lihtsakoeline sündmustejada.»

Sellega ühinedes arvan, et populariseerida, st tutvustada ja esile tõsta tuleks just kirjanduse olemust, näiteks selle viitetihedust ja keeletundlikkust ja – korrates Rein Veidemanni küsimust – unustada vajadus «nihutada» süvakirjandust niisuguste formaatide poole, mille vastuvõtuks kulub vähem aega.

Kirjanduse populariseerimine tähendaks siin just nii kirjanduse kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse mitmekihilisuse pidevat lahtirääkimist. Kui lähtuda seisukohast, et laiem lugejaskond – tahaks küll sellise määratluse jutumärgistada, sest leidub neidki eesti kaasaegseid autoreid, kelle raamatuid ostetakse pea sama palju kui «õndsal» nõukaajal – ei haaku enam eesti kirjandusega, siis tulekski juhtida tähelepanu mitte vaid eesti kirjanduse, vaid kirjanduse kui sellise vormilisele ja sisulisele võimalusrikkusele.

Berk Vaher on kõnealuse dilemma täpselt sõnastanud: «Kultuur on see, mis toetab inimest põhilises, inimene olemise sügavamas tunnetamises» (vt B. Vaher «Kultuurikorraldus, kultuurikaubandus või kultuurikõrvaldus?» Sirp, 25. august 2006).

Just, kultuur ja selle sees ka kirjandus pole oma olemuselt kunagi nišiasi – seda kirjanduse sisimat olemust peabki jälle ja jälle populariseerima – selle sõna mõlemas tähenduses.

Kuigi ka kirjanduses leidub viljakaid äärealasid, kus tegeldakse näiteks kirjandusteksti enese probleemidega (ning tehakse seda tihti vägagi vaimukalt ja sügavuti, nagu näiteks Valdur Mikita või Mart Kanguri looming tõestab), kuid ilukirjanduse põhiolemuseks on inimliku maailmasolemise põhiliste hoovuste – armastuse, üksinduse, surelikkuse, õnne ja õnnetuse – ülekandmine keelelisse väljendusse.

Väga lihtsustatult: kirjandus ütleb ikka ja jälle «ma armastan», «ma kardan», «kõik on nii ebakindel», «ma tahan, et mind mõistetaks», «ma olen üksi», «varsti mind enam ei ole», «mul on sellest jamast kõrini» jne – lihtsalt mitu korda poeetilisemalt, kui praegu sai öeldud. Mis on selles elule võõrast, üldmõistetavusele suletut?

Ükskõik kui võõras pole praegune elu praegusele kirjanikule, ei saa üle ega ümber äärmiselt tõenäolisest tõsiasjast, et üksteisele üha kaugemaks jäävaid sotsiaalseid gruppe (kuhu kuuluksid siis justkui ka kirjanikud) ühendab just võime tunda. Kirjanikud tähendavad neid tundeid üles, poetiseerivad neid, annavad neile sügavamaid tähendusi või laiemaid taustu või vastupidi – manifesteerivad taustade puudumist ning inimeksistentsi vastamisiheidetust külma maailmaga, mida – julgen arvata – on tundnud lõviosa inimestest hoolimata oma sotsiaalsest taustast või esteetilistest eelistusest (või nende puudumisest).

Kirjanik teostab oma ideaali, kandes hinge seisu sõnadesse. See on niivõrd fundamentaalne asi, et selle populariseerimise vajaduse valguses tundub nimetatud vajadus kuidagi imelikuna. Tõsi, ega paljudel inimestel pole elamise tempo kiirenedes enam enesereflektsioonikski aega, st aega pole enam elementaarseimaks.

Siit jõuangi oma põhikreedo juurde, mis võib-olla ehk mõjub mõnelegi juba ka tüütavana. Enne kui hakata tegema üldistusi eesti kirjanduse suhtes, tuleb teda lugeda. Augud meie lugemuses on üha suuremad, just nende aukude tõttu näen ma probleemi Marek Tamme idealiseeringus, mis ütleb: «Kultuuriajakirjanikud peaksid ennekõike püüdma kujundada inimeste «lugemishorisonti», juhtima tähelepanu raamatutele, mida tasub lugeda, ja vaikima maha need, mis seda ei vääri. Sellisest mõtestatud raamatukriitikast on meie meedias kõige enam vajaka.»

Iga eestikeelse ilukirjanduse huviline võiks enda kõrvale astuda ning küsida: milline on minu «lugemishorisont»? Kas see on piisav, et ma võtaksin endale õiguse maha vaikida need raamatud, mis mulle ei meeldi? Kust ma tean, et raamat, mis mulle ei meeldi, ei vääri kajastamist? Teisalt on jällegi Marek Tammel õigus, lugeja ootushorisondi ja kogemushorisondi mittekattumise korral võib lugeja üldse lugemise lõpetada. Sellele ei jää üle sekundeerida muudmoodi, kui peab jätkama lugemist.

Pean ennast isegi juba niivõrd palju lugenuks, et tõelisi elamusi satub ette haruharva. Kuid kui ma hakkan mõtlema, mida elamuslikku on mulle ette sattunud sel aastal ilmunud teostest, siis meenuvad Maarja Kangro, Triin Soometsa ja Hasso Krulli luulekogud või proosast Merike Riivese tõlgitud Marguerite Yourcenari «Silmapaistmatu inimene», Aet Variku tõlgitud David Mitchelli «Pilveatlas», praegu pooleliolev Mati Sirkli tõlgitud Robert Musili «Omadusteta mees». On seda vähe või palju?

Seetõttu pakuksin välja, et senisest üha rohkem oleks kirjanduse tutvustamisel vaja populariseerida selle lugemist – alles lugemises täidab kirjandus oma eesmärgi, teostub.

On ääretult tore loota, et Värskes Rõhus tundub hakkavat regulaarselt ilmuma ka arvustuste rubriik. Mis on arvustus muud kui kirjapandud lugemine? Tõsi, noorte retsensentide huviorbiidi vanimad autorid kõiguvad kusagil Mehis Heinsaare vanuse kandis, kuid märgina on sellise rubriigi olemasolu ääretult oluline.

Tegemist on kaudse manifestatsiooniga, mis räägib õnneks pisutki vastu Marek Tamme vägagi asjakohasele hoiatusele, et varsti on kirjutajaid rohkem kui lugejaid.

Usutavasti tuleks üha rohkem populariseerida kirjanduse paratamatut elulisust, tema teemade ja lugude universaalsust; tõsiasja, et hea kirjandusteos on alati mõju avaldamas, hinge läbistamas. Iseasi, kas see elulisus konkreetses teoses ka teostub, elustub.

Küsimus peitub sageli pigem stiilis ja vaatenurgas – mõne autori stiil või vaatenurk on mõnele lugejale vastuvõetamatu, ja haruharva leidub ka selliseid autoreid, kelle stiil ja vaatenurk on vastuvõetav ehk vaid talle endale. Kuid kui sellise teose otsa satutakse, ei ole see minu meelest mõjus põhjus lugemist vähendada või sellest loobuda.

Ühesõnaga: kui ma lugesin esimest korda Dostojevski «Idiooti», siis sain aru, mida võib tähendada inimlik mittemõistmine; kui lugesin Orwelli «1984», siis näitas see, et intelligents ja julmus pole antonüümid; kui lugesin Fowlesi «Maagi», hakkasin ehk esimest korda tajuma endagi egoismi sügavuse ja etteantuse mõõtkava.

Kõik need raamatud – ja mõnedki veel – on mind muutnud pisut paremaks, kui ma võiksin olla, selles pole kahtlust. Kuidas on teiega?