Noor pere ei ole oma väikeses majas Eha tänava alguses remondi tegemisel olnud hooletu ja kooner. Krobelisus ja vana ehituskraami kasutamine tuleneb säästva renoveerimise põhimõtete ja ühtlasi miljööväärtusliku linnaosa austamisest. Hingelähedane kodu Teadus- ja haridusministeeriumi ametnik Tarmu Kurm ja tema teinepool Kristina, kes on palgal sihtasutuses Peipsi Koostöökeskus, kolisid koos praegu viieaastase pojaga Karlova serva Pargi tänavasse suvel 2003. Enne seda elasid nad Annelinnas, Raadil ja Tammelinnas. «Siia tahaksime kindlasti jääda, ringiliikumisest oleme tüdinenud,» ütles Tarmu. «See on senistest kodudest kõige hingelähedasem, vastab kõige rohkem ideaalile,» lisas Kristina. Need laused kõlasid pisikeses 2004. aasta lõpus soetatud Eha tänava majas, mille remont ei ole praeguseni lõppenud. Räämas hoones elas 88-aastane üksik naine, kes ei jaksanud maja ja aia eest hoolitseda. Kui väike maja ostetud, algas selles kõigepealt suur lammutustegevus. Ahjud olid tuleohtlikud, põrandad olid mädad ja sarikad pudedad ning osa vaheseinu osutus tarbetuks. «1960. aastatel püstitatud juurdeehitise lammutasime samuti maha ja tegime sobivama,» meenutas Kristina. «Panime selle püsti säästva renoveerimise põhimõtete kohaselt – Supilinnas lammutatud maja palkidest.» Seintesse lubikrohvi alla said pilliroomatid, pehkinud aknaraamide asemele tellis noor pere ühelt Võrumaa meistrilt õige ruudujaotuse ja õige paksusega uued raamid. Säästva renoveerimise põhimõtete järgi tuleb säilitada maja remontimisel nii palju vana kui võimalik, ja kui ei saa säästa, siis tuleb teha uus võimalikult algupärase sarnaseks. Mis ei tähenda näiteks plasti ja muude selliste materjalide kasutamist. Noor pere nägi säästva renoveerimise kohta info kogumisega suurt vaeva. Kristina korraldatud samal teemal teabepäevale kevadel 2004 kogunes nii palju huvilisi, et tekkis mõte asutada Tartusse mittetulundusühing Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK). Et sügisel 2004 tegevust alustanud SRIKil ei ole omaette ruume, on mõned koolitused, näiteks savikrohvimise kohta, tehtud noore pere elamus. «Me tahame, et meie eripärased puitlinnaosad oleksid korrastatud niimoodi, et miljöö säiliks, et neid oleks ilus vaadata,» sõnastas Kristina SRIKi põhieesmärgi. Õnnetu näide Soomest Ajaloolisi puitasumeid tuleks kaitsta ja säilitada, muidu juhtub niisama õnnetult nagu Soomes. «Paljudes teistes valdkondades võib Soomest eeskuju tuua, aga just puitasumitega on mitmes Soome linnas kehvasti läinud. Neid on lammutatud ja nende asemele on kerkinud plekist ja betoonist uusehitised,» rääkis Tarmu. «Praegu nad kahetsevad seda.» Karlova puitmajad tervikkogumina – umbes 400 maja – on
midagi niisugust, mida Kristina sõnul ei ole kuskilt mujalt Euroopast kõrvale
võtta. Et sellise harulduse eest hoolt kanda, astub SRIKi kõrvale vahest juba
tänavu Karlova Selts. |
