Nende noorte sõnavarasse ei kuulu «poogen» mitte sellepärast, et väljendada oma ükskõiksust ümbritseva suhtes. Poogen (Pole Oluline Olla Geenius Et NÄHA) on hoopis interaktiivne kirjandusklubi netis, kus nad sadade teiste kirjandushuviliste hulgas oma luulet ja muid tekste avaldavad ja teiste omi hindavad. Ja pisut väsinud on nad seetõttu, et äsja lõppes pogenistide paaripäevane kokkutulek Tartumaal Kodijärvel. Räägime Jaanika, Laura-Liisa ja Henryga kõige rohkem luuletamisest – et mis sunnib noort inimest sule või klaviatuuri järele haarama. Pange hästi tähele, iial ei või teada, need võivad olla tulevased Alverid või Viidingud. Kui nad Toomel jalutades vaikselt üksteise luulet tsiteerivad, tekib tunne, justkui kõnniks mingis teises ajas ja ruumis. Luule salvrätil Poogen.ee ligi kümnest tuhandest (!) sissekandest enamiku moodustavad just luuletused. Paber ja pliiats, muide, pole arvuti kõrval sugugi unustusse vajunud. Henryl on matkamas käies alati märkmik kaasas – ikka selleks, et ükski idee kaotsi ei läheks. Kui ta öösel hea mõtte peale ärkab, siis ei viitsi arvutit lahti teha ja käiku läheb pastakas. Üles tuleb aga tingimata tõusta. «Nagunii vindud poolunes, magama ka ei jää ja kui üles ei kirjuta, on hommikul väga kahju,» seletab ta. Kaustikusse kirjutada on kuidagi ilusam tunne, arvab Jaanika. Arvutid ja failid, see pole seesama mis käsitisi tehtud. «Kõik algab ühest sõnast, kirjutan selle või mingi lause üles ja ülejäänu tuleb sinna juurde lihtsalt,» seletab ta. Jaanika on luuleridu kohvikus ka salvrätile kirjutanud, Laura-Liisa omi mobiili toksinud. Mõte tuleb ju väga erinevates kohtades ja hetkedel. Riimid pole vist luules enam eriti populaarsed? Henry jälgis kunagi hoolega, et kõik öeldu riimi läheks, siis läks vabavärsile üle.» Välja pressida ei tohi, sundriimidega luuletus pole enam see, mida sa öelda tahtsid,» ütleb ta. Laura-Liisagi proovis end mingi aeg vägisi riimidesse ja rütmi suruda, nüüd kirjutab vabamalt, «nagu tuleb», ja on enda looduga rohkem rahul. Kui palju tänapäeva noored luuletajad poliitikast huvituvad? «Mm... ei,» venitab Henry. «Ometi sa kirjutad sellest,» protesteerib Laura-Liisa. Henry mõned luuletused on väga ühiskonnakriitilised. «Eesti riik on veel olemas, küllap nad midagi seal teevad. See, mis pinnale hulbib, on totter komöödia, sellest ma ainult kirjutangi,» ütleb Henry. Maailmavalu Lisaks luuletamisele teeb Henry poognas keelehoolet. Päris 24 tundi ööpäevas ta seal just pole, kuid mitte ka väga palju vähem. «Uued tulijad saavad minu käest litti-latti,» hoiatab Henry. Ei tasu loota, et sisu vormi üle mängib – kirja- või trükivigu täis luuletuste lugemist ei naudi keegi. «Meil on jah maniakke, kes loevad kõik teosed läbi,» heidab Jaanika pilgu Henry poole. «Ma üritan leida midagi, mis mulle korda läheb,» seletab Henry. «Palju seda ette tuleb?» küsib Laura-Liisa vahele. «Harva,» tunnistab Henry, kuid asi pidavat siiski seda väärt olema. Luuletajahakatiste päris esimesed luuletused koosnevad enamasti «melanhoolsetest nõretustest». «Saad mingi trauma ja kaks nädalat hiljem tuleb luuletus – põmm,» ütleb Henry. Laura-Liisa enam traumadest ei kirjuta, sest see pidavat olema mööduv faas. «Luuletaja ei ole minu meelest see, kes suudab ainult halbadest asjadest kirjutada,» arvab ta. «Ei saa olla nii ühetoaline.» Naerupahvak. Sõnademängud noortele luuletajatele meeldivad. «Jah, luuletajal peab ikka mitu tuba olema, mõni pimedam, mõni päikselisem,» lausub Henry. Poogen arendab Noored tunnistavad, et poognas tungib kohati esile tiinekate armuvalu ja neid lugedes tunned end nagu psühholoog, sest selline laviin emotsioone sajab peale. Henryl oli niisuguste asjade jaoks spets salajane päevik ja ta ei mõista, miks on vaja kõik oma tunded rahva ette paisata. «Samas on hea, kui tullakse poognasse arenema,» arvab Jaanika. Kuid selleks, et areng ikka toimuks, tuleb kriitikat hästi taluda ja võtta seda objektiivselt, mitte isikliku rünnaku või solvanguna. Poognal on seni ilmunud üks kogumik. Oma luule avaldamine polevat aga üldse mitte kõige olulisem. Sest teistele meeldimine on boonus, arvab Laura-Liisa. Miks inimesed üldse luuletavad? Osa inimesi näeb enda ümber asju, aga ei süüvi nendesse. «Luuletajad näevad ja vaatavad asju teisiti,» ütleb Henry. Luuletajad on nagu healoomuline kasvaja ühiskonnas, pakub Laura. «Ma ei sunni end ju kellelegi kirjutama, see on lihtsalt minu sees ja tahab välja tulla,» võtab ta asja kokku. |
