Lähis-Idas on tuleohtlik ala, kus kõik pooled ootavad võimalust hävitada oma vaenlased kuulide, pommide ja rakettidega. Üks koht, kust Iisrael on haavatav, on vangide võtmine, tegevus, mis on korduvalt rünnakuid põhjustanud. Palestiina ja Liibanoni mässulised teavad, et kinnivõetud Iisraeli sõdur või tsiviilisik on põhjus konfliktiks või siis väga suur trump vangide vahetamisel. See arusaam põhineb selliste vahetuste arvul: näiteks 1150 araablast, suurem osa neist palestiinlased, kolme iisraellase eest 1985. aastal, 123 liibanonlast kahe Iisraeli sõduri jäänuste eest 1996. aastal ja 433 palestiinlast ja teisi ühe iisraeli ärimehe ja kolme sõduri laiba eest aastal 2004. Selline taktika andis tõuke vägivallalainele, mis lahvatas juunis, kui palestiinlased kaevasid tunneli Gazat ümbritseva aia alla ja ründasid iisraeli sõdureid, tappes neist kaks ja vangistades ühe. Vale plaan Nad pakkusid, et on nõus vahetama sõdurid 95 naise ja 313 lapse vastu nende peaaegu 10 000 araablase hulgast, keda praegu iisraeli vanglates hoitakse. Kuid seekord lükkas Iisrael vahetuse tagasi ja ründas hoopis Gazat, püüdes vabastada sõdurit ja lõpetada sealsed raketirünnakud Iisraelile. Sellele järgnenud hävitustöö aga lepitas omavahel palestiinlased ja tõi lisaks neile toetust kogu araabia maailmast. Hezbollah' sõdurid Lõuna-Liibanonis tapsid seejärel kolm Iisraeli sõdurit ja võtsid ülejäänud kaks kinni ning nõudsid Iisraeli lahkumist vaidlusaluselt alalt ja liibanonlastest vangide vabastamist. Ameeriklaste toetusel sadasid Liibanonis seepeale maha Iisraeli pommid ja raketid. Varsti ründasid Süüria ja Iraani antud Hezbollah` raketid Põhja-Iisraeli. Vaieldamatult on Iisraelil õigus kaitsta end kodanike pihta suunatud rünnakute vastu, aga on ebainimlik ja ebaproportsionaalne karistada tsiviilelanikke ebaloogilises lootuses, et nad hakkavad süüdistama Hamasi ja Hezbollah'd rünnakute provotseerimises. Tulemuseks oli aga hoopis araabia maailma toetus neile grupeeringutele, millega liitus ka ülejäänud maailm, samal ajal kui Israel ja USA pälvisid üha intensiivsemat hukkamõistu. Hilja juba Iisrael teatas hilinenult kahepäevasest pausist Liibanoni pommitamisel, vastates nii Liibanoni küla Qana pommitamisele järgnenud hukkamõistulainele. Seal tapeti seekord 57 inimest, 106 olid surnud samal põhjusel 10 aastat tagasi. Nagu ka varem räägiti «sügavast kahetsusest», lubati «asja kiirelt uurida» ja selgitati, et varem jagati piirkonnas lendlehti, mis keelitasid kohalikke regioonist lahkuma. Liibanonile on hädasti vaja, et Iisraeli rünnakud lõppeksid, et Liibanoni regulaararmee saavutaks kontrolli riigi lõunaosa üle, et Hezbollah lakkaks olemast eraldi võitlusüksus, et tulevasi rünnakuid Iisraeli vastu ennetataks. Iisrael peaks tagasi tõmbuma kogu Liibanoni territooriumilt, k.a Shebaa aladelt ja vabastama Liibanoni vangid. Ometigi on Iisraeli peaminister Ehud Olmert sellise võimaluse tagasi lükanud. Need ongi ambitsioonikad lootused, aga isegi kui ÜRO julgeolekunõukogu võtab vastu resolutsiooni, mis sellise lahenduseni viib, oleks see vaid järekordne plaaster haaval, ajutine leevendus olukorrale. Praegune konflikt on osa vägivallatsüklist, mis on Lähis-Ida probleemide lõpliku lahenduse puudumise tagajärg. Seda võimendab juba kuuendat aastat kestev periood, kus pole tehtud pea ühtki tõelist katset lahenduse saavutamiseks. Mõlema poole liidrid ignoreerivad suuri rahvahulki, kes soovivad rahu, lubades ekstremistide juhitud vägivallapoliitikal tappa kõik võimalused poliitilise konsensuse tekkimiseks. Rahusoov Traumeeritud iisraellased klammerduvad väärlootuse külge, et nende elu muutub turvalisemaks pärast okupeeritud alade vabanemist, samal ajal kui palestiinlased näevad, kuidas nende territoorium kahaneb, olles vaid veidi suurem kui inimprügimägi, ümbritsetuna «turvatarast», mis paneb punastama Iisraeli liitlased ega loo ei turvalisust ega stabiilsust. Pikaajalise kahepoolse lepingu eeldused on kõigile tuttavad. Selles vaevatud regioonis ei saabu püsivat ja tõelist rahu nii kaua, kuni Iisrael rikub võtmetähtsusega ÜRO resolutsioone, ametlikku USA poliitikat ja rahvusvahelisi rahuplaane, okupeerides araablaste maid ja surudes palestiinlasi alla. Välja arvatud kokkulepitud erandid, tuleb austada Iisraeli ametlikke 1967. aasta eelseid piire. Nagu ka kõik eelmised valitsused pärast Iisraeli tekkimist, peavad USA valitsejad sammuma selle edasi lükatud eesmärgi saavutamiseks esireas. Suur takistus sellel teel on USA administratsiooni kummaline poliitika, et küsimustes laiendatakse dialoogi ainult hästi käitunutega ja seda võimalust ei anta neile, kes hakkavad USA-le vastu. Suhtlemine otse Palestiina vabastusorganisatsiooni või Palestiina omavalitsuse ja Damaskusega on vajalik, kui tahetakse kindlustada kokkulepete saavutamine. Kui probleemidega seotud juhte ei suudeta kaasata, on risk, et tekib veel suurem ebastabiilsuseahel Jeruusalemmast läbi Beiruti, Damaskuse, Bagdadi ja Teherani. Lähis-Ida inimesed väärivad rahu ja õiglust ja rahvusvaheline üldsus võlgneb neile tugeva juhikäe ja toetuse. |
