Sedamööda, kuidas kooliaeg lähemale jõuab, kasvab paljudes peredes stress. Mitte sellepärast, et laste priipõli saab selleks korraks läbi. Lahendamist vajavad hoopis proosalisemad küsimused: kuidas varustada koolilaps kõige vajalikuga, mis selga anda vaksa jagu veninud pojale või tütrele. Kõik see nõuab raha, ja mitte vähe.

Ehkki oleme kümmekond aastat laulnud hosiannat oma majandusedule, käib väga paljudes peredes nende murede lahendamine nokk kinni, saba lahti põhimõttel. Sest selsamal kümnendil on vaesuse tase püsinud enam-vähem stabiilselt 20 protsendi ligi. Ja endiselt on suurimas vaesusriskis lasterohked ja üksikvanemaga pered.

Koolikulud pearahast

Mida tähendab sõnapaar «tasuta haridus»?

Soomes näiteks seda, et seadus keelab küsida lapsevanemalt kooli tarbeks sentigi raha. Kõik, mis on otseselt seotud koolis käimisega – raamatud, vihikud, söök jne –, on lapsele prii. Kui klass otsustab sõita ekskursioonile, ei nõuta vanematelt, et käigu välja nii- ja niipalju raha, vaid korraldatakse selle kogumiseks näiteks kontserte.

Meie ühiskonna kiire ja jõhker kihistumine, meie väikene lastearv peaks muutma samasuguse suhtumise enesestmõistetavaks, prioriteetide prioriteediks või ühiskondlikuks leppeks – kuidas aga soovite.

Riigilt tulev pearaha peaks katma ka töövihikute, kunstiõppe tarvete, koolisõidu, samuti kooli baasil antava huvihariduse kulud.

Milline on aga olukord meil?

Jätame kõrvale mõne eliitkooli, kus vanemalt küsitakse lapse sisseastumiskatsete registreerimislehel kohe ja kirjalikult, kas tal on võimalust (loe: raha) kooli toetada. Rääkigem kõige elementaarsemast.

Korduvkasutuses õpikute juurde kuuluvad ka töövihikud, mis tuleb osta vanemal. Töövihikud on kallid ja aina kallimaks lähevad. Selle asemel, et teha neid värviliste piltidega ja klantspaberil – millele ei saa pahatihti tavalise pliiatsiga kirjutadagi –, võiks neid trükkida ajalehepaberile ja jaokaupa. (Ühe teema või veerandi materjaliga võiks piirduda ka väiksema koolijütsi õpiraamat, et poleks vaja küsida: kott, kott, kuhu sa lapse viid?)

Nii mõndagi väiksesse maakooli jõuavad töövihikud

ainult tänu sellele, et vald need välja ostab. Ma ei näe ainsatki põhjust, miks ei võiks sedasama teha Tartu linn – kuni riigiisad kukalt sügavad.

Need 200-300 krooni, mis vanemale tasku jääks, on nagu tilk kerisele, sest laps ei saa kooli minna ka ilma vihikute ja päevikuta, ilma kirjapulkade ja pinalita, koolikotist ja jalavarjudest rääkimata.

Igakuised sundkulud

Need on lapse söögiraha ja bussikaart. Kui neile liita taskutelefoni kõnekaart – aga milline linnalaps veel ilma läbi ajab? –, kulub üheainsa keskkooliõpilase sundkuludeks ümmarguselt 500 krooni kuus. Kui seda raha, kas või nui neljaks, ikka võtta ei ole, loobutakse koolieinest, hoolimata asjaolust, et see võib olla ainus kord päevas, kui noor inimene sööb sooja toitu.

Pisut hilja on kurta meie noormeeste tervise üle siis, kui üks kutsealune teise järel välja praagitakse. Ühiskonnal oleks palju arukam – odavamate sportimisvõimaluste loomise kõrval – võimaldada igale koolinoorele tasuta toit, küsimata kodust kopikatki lisaks.

Üsna nutuseks kisub olukord ka kevadel, kui pool klassi sõidab näiteks Rootsi huvireisile ja teine pool koju jääb.

Ja olgem ausad, ega tänane koolilaps kanna enam isa ülikonna ümberpööratud riidest õmmeldud pükse. Kirjad-kaubamärgid on praeguse tarbimisühiskonna norm ja pale, sinna pole enam midagi parata. Poisterahvas jätab ennemini sünnipäevale minemata kui käib ühtede pükstega nii koolis, kõrtsis kui ka kirikus.

Kadumaläinud Mozartid

Nii mõnigi Mozart – või vähemalt Salieri – võib inimkonnale kaduma minna, kui ta on sündinud peresse, kus kuus korda nädalas süüakse hommikuks kaeraputru. Varanduslik kihistumine paistab kõige selgemini kätte just huvihariduse valdkonnas.

Hiljutine pere-eelarve uuring näitab, et jõukam osa leibkondadest saab laste vabaajategevusele välja käia 3,25 korda rohkem raha kui vaesem pool. Kui võtta näiteks äärmised tuludetsiilid, on vahe koguni paarisajakordne.

Ehk siis maakeeli: rikka pere lapsel on võimalus proovida üht, teist ja kolmandatki huviringi, vaese pere lapsel pole aga minna mujale kui tänavale – seal saab ta vähemalt eakaaslastega suhelda.

Seda veel enam, kui tal pole taskuraha, et istuda sõpradega kohvikus, et minna peole, et vaadata ära kohustuslikud kultusfilmid, mida isekeskis arutatakse. Kui kodus ei ole ka püsiühendusega arvutit, et jututada kaaslastega virtuaalmaailmas, ei püsi ta toas isegi koerailmaga.

Et probleemi pisutki leevendada, tuleks Tartus suurendada vähemalt kaks korda toetust huviharidusele ja panna kus vähegi võimalik õlg alla laste ja noorte huvitegevustele.

Ei tea, kas oleks lausa pühaduseteotus tahta koolilapsele odavat teatri- ja kontserdipiletit? Vaimsed huvid tekivad ikkagi lapseeas, pärast kasvab teerada kunstitemplisse rohtu.

Vanemaid ei valita

On aeg lõpetada jutud, et kui lapse jaoks napib raha, siis voolab see kõrist alla. Või et vanemad on ise laisad ega tee piisavalt tööd.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: