Endine TTÜ rektor Andres Keevallik viitab oma essees otsustajate vähesele huvile hariduse ja teaduse vastu, mistõttu Eesti teadmistepõhine ühiskond ja majandus võivadki jääda unistuseks.

Meil armastatakse viimasel ajal rõhutada, et Eesti on edukas riik. Küll on meie majandus edukalt arenenud, küll oleme selles või teises edetabelis kõrgetel kohtadel. Seda kuuldes läheb mu mõte mõnikord aegadesse, kui peasekretär Brežnev juhatas oma tundidepikkuse aruandekõne parteikongressil sisse kokkuvõtva ja kuulajaid häälestava lausega – seltsimehed, ütlen teile otse ja avameelselt: meie asjad arenevad hästi. Sellele järgnes püstitõusnud delegaatide mitmeminutiline ovatsioon. Kuidas tegelikult oli ja millega see kõik lõppes, on meile hästi teada.

Meie oleme oma hinnangutes õnneks mõnevõrra ratsionaalsemad. Meil räägitakse ka ebasoovitavatest arengutest, millega meie rahvas on pidanud suhteliselt hea majanduskasvu eest maksma. Me muretseme väikeriigi tuleviku pärast globaliseeruvas maailmas, kus on toimumas üleminek investeerimispõhisest faasist teadmistepõhisesse. Milline on meie jätkusuutlikkus, võimekus uute teadmiste hankimisel, vahendamisel ja rakendamisel?

Hea on see, et meil on tekkinud konsensuslik arusaam riigi olulisemast arengueesmärgist, milleks on teadmistepõhise ühiskonna rajamine ja arendamine. Tegemist on universaalsema ja pikemaajalisi huvisid silmas pidava sihiga pärast ELi ja NATO liikmeks saamist.

Meie senine majandusedu põhineb valdavalt välisinvesteeringutel, millega on kaasnenud ka uute kaasaegsete tehnoloogiate rakendamine ja seeläbi ka tootlikkuse suurenemine ning majanduse struktuuri paranemine. Me oleme olnud atraktiivsed ennekõike tänu oma makromajanduslikule keskkonnale, lihtsale maksusüsteemile ja madalatele tööjõukuludele.

Väheoluline pole olnud ka see, et NSVLi lagunemisega ja sellega kaasnenud muutustega tootmise struktuuris vabanes suur hulk kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste tehnika, loodus- ja täppisteaduste valdkondades. Ja mis seal salata, meie majanduse kasvu on soodustanud ka nn taganttulija efekt, mille sisu on selles, et madalamalt tasemelt alustanul on võimalik esialgu kiiremini eespool liikujale lähemale jõuda.

Pealegi saab hiljem alustanu kasutada moodsamaid tehnoloogiaid, samal ajal kui varem alustanuid kammitsevad veel vanad. Üsna tüüpiliseks näiteks on meie edumeelsed elektroonsed pangasüsteemid, mis loodi moodsaid arhitektuure kasutades olukorras, kus vanade ja võimsate lääne pankade süsteemid olid loodud mainframe’ide baasil. Taganttulijatena ja lihtsamini saavutatavat edu nautides pole meie ettevõtted pidanud oluliselt investeerima teadus-arendustegevusse ega innovatsiooni.

On murettekitav, et meie praegune tööjõu tootlikkus on vaevalt pool Euroopa Liidu keskmisest, ja mis veel hullemgi, selle kasvutempo on pidurdunud. Kaotame oma seniseid konkurentsieeliseid ka seetõttu, et tootmiskulud ja tööjõupuudus kasvavad. Meie tööstuse struktuur pole liikunud teadmistemahukuse ja kõrgtehnoloogilisuse suunas, vaid kahjuks vastupidiselt.

Ent kõige tõsisemaks probleemiks on meil kujunenud oskustööliste ja kõrgtasemega spetsialistide nappus ja struktuurne mittevastavus tööjõuturu vajadustele. Kõrge arengutasemega, aga ka ambitsioonikate arenguvisioonidega riigid panustavad ennekõike nendele erialadele, mis toetavad teadmismahukat tootmist. Tähelepanuväärne on, et USA presidentki kutsus oma aastaaruandekõnes noori ameeriklasi õppima matemaatikat, inseneri- ja loodusteadusi, nähes selles olulisemat hooba riigi majanduskasvule tulevikus.

Uues majandusfaasis on vaja ka uusi mõttemalle. Meie arengustrateegid rõhutavad, et vaja on nn tarka raha – kus raha võimendab teadmisi ja teadmised tagavad investeeringute kõrge efektiivsuse.

Ei ole kahtlust selles, et teadmistepõhise ühiskonna probleemid taanduvad nii meil kui mujal ennekõike haridusprobleemidele. Tänapäevases majandusarengu paradigmas on keskne koht ülikoolidel. Koolitus- ja teadustellimuste kaudu teostab riik tegelikult ka majanduspoliitikat, taotledes näiteks soovitavaid nihkeid majanduse struktuuris. Uus paradigma majanduses nõuab nii meilt kui Euroopa Liidult tervikuna kõrgharidusega spetsialistide arvu järsku kasvu. Eestiski on palju tehtud ja tegemiselgi hariduse, teaduse ja innovatsiooni edendamises. Ent järgnevalt toodud arvud ja arengud viitavad ikkagi olulistele puudujääkidele.

Arvestades ülikoolide positsiooni ühiskonnas, võiks eeldada, et riiklik koolitustellimus (RKT) ei tohiks küll maha jääda SKT kasvust. Ent meil see kahjuks nii on. Alates 1999. a kuni 2005. a valitses ülikoolide rahastamises seisak. Aastail 1999–2005 kasvas riigi eelarve 96,3%, RKT aga ainult 30,2%. Muuseas, kõrghariduse rahastamise protsent SKTst on Soomes kaks korda kõrgem kui meil.

Meie kraadiga tippspetsialistide arv ei taga isegi kõrghariduse enda jätkusuutlikkust, rääkimata vajadusest väljaspool kõrgharidust ja teadust. Võrreldes aastaga 1995 on tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonna üliõpilaste osakaal nüüdseks vähenenud kaks korda.

Kogukulutused teadus- ja arendustegevusele (T&A) moodustasid meil 2004. a 0,9% SKTst, kusjuures Euroopa Liidu keskmine oli 1,9%. Ka siin on mahajäämus arengustrateegiates kavandatust 60%.

Eriti raskesse seisu on sattunud meil tehnikateadused, kus oleme finantseerimistasemelt ELi pingereas viimaste riikide hulgas. Kuuldavasti on muretsemiseks põhjust ka meie vanal ja kuulsal arstiteadusel. Taunimisväärne on jätkuvalt see, et meil on alus-, rakendusuuringute ja tehnoloogilise arendustegevuse proportsioonid selgelt alusuuringute kasuks, mis ei soodusta meie majandusarengut.

Tõsist järelemõtlemisainet pakub seejuures fakt, et soomlaste väitel ainult 0,5–1,0% teadmistest, millel baseerub nende kõrgtehnoloogiline tootmine, tuleb Soomest endast, ülejäänu tuleb teadmiste- ja tehnoloogiasiirde arvel.

Palju poleemikat on tekitanud meie teaduse sihtfinantseerimise aluseks olevad teadusraha jagamise kriteeriumid ja algoritmid. Pearõhk on seejuures bibliomeetrilistel näitajatel (artiklite arv, tsiteeritavus), millega kaalutaksegi kõikide valdkondade kvaliteeti. Olen kuulnud ka mõnda tipp-poliitikut arvavat, et see nii väike raha, jagelegu ja jagagu teadlased ise.

Paljud arvavad küll teisiti ja on näinud vajadust radikaalseteks muutusteks, kuid ikkagi toimub siin raudne põhimõte «meie isi teame kõige paremini».Milleks tekitada endale probleeme, komplekteerime komisjonid ja piirdume lahjade kompromissidega. Tõsiste otsuste langetajaid on meil endiselt vähe nagu riigimehigi.

See-eest on meil aga poliitikuid. Muuseas, suhtumisega «meie isi» ja «kõige paremini» on seletatav ka see, et ei heade kavatsustega loodud strateegiliste algatuste keskus ja selles loodud kontseptsioon «Tark raha» ega ka muud ühiskondlikud initsiatiivid ja ettepanekud lihtsalt ei kvalifitseeru.

Ükskõik kui arukad ja edumeelsed need ka poleks. Õnneks siiski üht-teist võetakse juba omaks. Sööme, aga salgame.

Tähelepanu ei saa jätta juhtimata ka meie ülikoolide infrastruktuuri suurele mahajäämusele. Raske on teha õppe- ja teadustööd kaasaegsel tasemel füüsiliselt ja moraalselt vananenud keskkonnas ja sisseseadega, millest kuni 80% pärineb Nõukogude ajast. Hea tahtmise korral võiks riik leida juba praegu vahendeid ülikoolide investeeringuteks.

Raha meil ju sukasääreski tagavaraks. Võiks võtta ka laenu, kuigi osa juhtivpoliitikuid arvab, et see oleks elamine järgnevate põlvkondade arvel. Ent kas see ikkagi oleks elamine järgnevate põlvkondade arvel? Kui me praegu ei investeeri, siis pole tulevastel eestlastel ju omal maal oma ülikoolidesse asja!

Öeldu taustaks meenutaksin möödunudsügisest reisi Türki universiaadile, kus me kolleeg Jaak Aaviksooga vaatasime ka sealseid ülikoole, sealhulgas ka uut rajatavat. Mitmekümnel hektaril käis ulatuslik ehitustegevus uue ülikooli kompleksi rajamiseks nullist kuni võtmed-kätte-tseremooniani. Aga nii on ka näiteks Portugalis, Hispaanias, Hiinas – jõukamatest riikidest rääkimata. Mahukas investeerimine ülikooliharidusse on üks tänapäeva maailma olulisem trend. Meie aga peame Eestis võistlema ja vahel kahjuks ka võitlema ressursside eest, mis ei vääri paljude kolleegide käeliigutustki.

Ent ikkagi – millised on Eesti-taolise väikeriigi võimalused globaliseeruvas maailmas lisaväärtuse loomise võidujooksus? Milline võiks olla meie roll rahvusvahelises tööjaotuses? Laias laastus on meil valida globaalsete arengutega kaasaminemise või sotsiaal-majandusliku taandarengu vahel. Pretendeerimata vähegi ammendavatele vastustele, rõhutaksin eelkirjutatust otseselt tulenevale lisaks rahvusvahelistes võrgustikes osalemist, seal oma niššide leidmist, olgu siis tegemist tööstusettevõtete klastritega või ülikoolide konsortsiumitega.

Loodetavasti suureneb ka meie areneva erasektori panus haridusse ja teadus-arendustegevusse. Suurte, ka miljardiliste kasumitega ettevõtete edu tuleneb ju suurel määral sellest, et kohapeal oli võimalik leida hästikoolitatud inimesi ja neid enda teenistusse võtta. Ju vajavad meie pangad ka tulevikus majandus- ja IT-spetsialiste? Meie energiahiiu ja suurte ehitusettevõtete huvides poleks ju see, et vastavad haridus- ja teadusharud hääbuksid.

Aga praegu pole nad enam vaatamata ülikooli enda pingutustele ja investeeringutele jätkusuutlikud! Miks ei võiks mõni Tallinna Tehnikaülikoolist hariduse saanud miljardär ehitada oma alma mater’ile uue raamatukogu, mis hakkaks tema nime kandma? Maailmas on niisuguseid näiteid hulgi. Meie poliitikutelt võiks aga loota maksuseaduste haridussõbralikumaks muutmist.

Vaatamata mõnevõrra nukrale hetkeseisule, võime siiski näha tunneli lõpus valgust. Arvan, et ka kõige raskemad hariduse ja teaduse ees olevad probleemid on lahendatavad. Oleks meil ainult rohkem tahtmist ja koostegutsemist. Ehk oleme tänu olümpiakuldade särale kasvatanud eneseusku ning näeme võimalusi ja ilmutame tahtmist seal, kus varem polnud lootusekiirtki? Võib-olla loobuksime isegi oma senistest rahvuslikest spordialadest, milleks on pakutud köievedu ja kotisjooksu?

Mis aga puutub Lissaboni strateegiasse, mille kohaselt Euroopa Liit saab aastaks 2010 maailma kõige konkurentsivõimelisemaks piirkonnaks, jne, siis võtkem seda tõepoolest kui poliitilist retoorikat, sest see rong on kindlasti juba läinud. Niisamuti nagu Hruštšovi NSVL ei jõudnud järele USA-le, ehkki seda väga taheti, ei jõua meiegi selle maailma vägevate hulka. Ju pole seda vajagi!

Tehkem parim oma reaalsete võimaluste piires! Kuigi viimasel ajal räägime palju asfaldist ja betoonist (neljarealised teed, sillad, uued hiigelpaleed) ja vähe rõõmustavat hariduse ja teaduse toetamisest, loodame, et jätkub siiski toekamat ka ajudele. Mulle meeldivad eesti vanasõnad, sest neis on kontsentreeritud kujul rahva tarkus. Antud artikli konteksti sobiks: Üks tunnikene tukkumist toob eluks ajaks kukkumist.» Hariduse ja teaduse teemadel on meie kõrged otsustajad viivitanud ja otsustavaks saada võiv tund on kohe täis saamas.

Kas kukumegi ja ütleme ka hüvasti teadmistepõhisele ühiskonnale ja majandusele?