Meie suhe Tõnisega on alati olnud väga hea, elav ja mõnus. On olnud perioode, kus oleme kohtunud tihedamalt, aga on olnud ka pause. Tema biitmuusiku-aegsest elust ei tea ma suurt rohkem kui seda, kuidas ansambel Rütmikud esines Kuressaare kõlakojas aastal 1965 või 1966 ja Tõnisel oli seljas punane pintsak. 25 tundi päevas Edasised ajad Mäksi elus on olnud vägagi kummalised. Kuid ta ei ole eriti oma asjadest rääkija – ma ei tea tema muredest ega rõõmudest sügavuti kuigi palju. Seepärast ma raamatut suure põnevusega lugesingi. Mäks on avanud seal oma tundeid ja mõtteid rohkem, kui ma oleks uskunud. Mitte küll lõpuni, mitte et «võtke, ma olen teie oma!», kuid siiski. Muidugi tuleb sellisele muljele kasuks ka see, et tegemist ei ole ankeedi-tüüpi elulooga või aruandega. Enda tunnete järgi kirjutatu on hoopis midagi muud teiste kirjutatud elulugu. See on ehtne. Tekst on küll hüplik, üks mõte siit, teine sealt, kuid ka see iseloomustab Mäksi hästi. Tal on tohutult huvitav iseloom ja temaga rääkides ma ei saagi kohati aru, kas ta mõnikord näitleb või mõtleb tõsiselt. Vahel on tunne, et tegelikult tahakski ta hoopis näitleja olla. Elus näitleb ta palju ja kõik artistid on ju ühed teesklejad, raiped... Mäks teeskleb ka. Ärgu ta rääkigu, et ei teeskle. Aga on hea, et Mäksil on selline poeetiline hing, kõrge valulävi ja emotsioon, mis tahab tema maisest kestast välja paisuda. Ja muidugi on tal alati palju ideid, ka selliseid, mis on täitumatud. Aga mida rohkem ideid, seda rohkem võimalusi, et midagi õnnestub. Võib-olla raamatust see nii hästi välja ei tule, kuid Mäks võiks muusikaga tööd teha 25 tundi ööpäevas. Ta on lakkamatu katsetaja, väsimatu vanake. Imetlen, et tal jätkub jõudu muu töö kõrvalt eksperimenteerida ja uut otsida. Kummalised ajad Nii Mäksi elus kui raamatus on segaseid kohti, millest mina oleks tahtnud rohkem teada saada. Ühes intervjuus ütlesin, et minu jaoks oli väga kummaline periood Mäksi elus siis, kui muutuste ja laulvate revolutsioonide paiku temas midagi justkui murdus. Siis leidis ta lohutust Elu Sõnas ning uudis tema Rootsi minekust mõjus mulle šokeerivana. Tundus, et asjad hakkavad siin just korda minema... Mis tegelikult juhtus? Oleksin tahtnud, et vähemalt raamatus oleks seda rohkem põhjendanud ja selgitanud. Kui me näost näkku kohtume, siis ei tule nagu pähegi küsida. Pole ka minu asi teiste elus sorida. Aga raamatu lugejana huvitaks see küll. Raamatu puuduseks võib lugeda ka Mäksi Venemaa-perioodi vähest kajastamist. Mäks käis ju omal ajal palju Venemaal esinemas ja oli seal tõeline superstaar, üks vene publiku jumalatest. Ja küllap ta nautis seda populaarsust ikka kõvasti, arvan. Lugusid Venemaal gastroleerimise ajast oleks võinud raamatus olla kümme korda rohkem. Neid on ta rääkinud, ma arvan küll, tuhandeid. Kuid need lood ei ole stiilis «võtsime kõvasti viina ja tegime pulli», vaid on väga õpetlikud ja sellele ajale iseloomulikud. Lugejale, kes sellest ajast palju ei tea, oleks nõukogude staarielu olnud äärmiselt huvitav. Rohkem muusikamõtteid Kas raamatus oli piisavalt muusikuelu muusikamõtteid? Oleks võinud rohkem olla. Oleks küll raske nõuda Mäksilt, et ta analüüsiks oma muusikuelu perioode, kuid nendest möödunud aegadest rääkida oleks võinud küll rohkem. Raamatu saanuna lootsin, et loen väga põhjalikult ja kaua. Aga kuna tekst oli suur ja pilte ka palju, siis – mis seal salata – lugesin selle läbi ühe õhuahmiga. Selleks kulus vaid tunnike. Jah, raamat võinuks olla kümme korda paksem. Võib-olla kiirustas Mäks selle väljaandmisega pisut liiga. Tüsedam raamat ei oleks tähendanud igavamat raamatut, kindlasti mitte. Mul on tunne, et võtan raamatu suvel veel korra kätte, sest küllap annab sealt ka ridade vahelt midagi lugeda. Selline tunne mul on, sest Mäksi laulutekstidki pole ju must-valged. Ta ütleb seal rohkem kui kirjas. Ja veel – kõige esimene mulje raamatust ei olnud seotud mitte raamatu sisu, vaid vormiga. Tegemist on erakordselt hea maitsega teostatud raamatukujundusega. Raamat
Tõnis Mägi ja Berk Vaher
«Müümata naer»
Ilo 2006
|
kõik galeriid
