Alles see oli, kui kõrv kikkis kuulati raadiost ette loetud lõpukirjandite teemasid, määratud tundide jooksul said paberile pandud mõtted ja arutlused kas kirjanduslikku teksti analüüsides või vabal teemal sulel joosta lastes. Üks on selgemast selgem: eneseväljendusoskus mistahes vormis on vajalik ja see ei kao kusagile, räägitagu mida tahes. Sõna «kirjand» on kui aegade side, ühendav lüli varasemate põlvkondadega, kes tänaste abiturientidega samamoodi tuleproovi läbinud. Kui millelgi meie hariduselus on püsiväärtus, siis minu arvamist mööda on see kirjand ning selle kirjutamine. Midagi kestvat Traditsioon on püsinud elus vaatamata lipuvärvile ja riigikorrale. Ikka ja jälle on õpetajad kevaditi valmistanud noori ette oma mõtteid loogiliselt ja selgelt paberile panema. Mõnel läheb see libedasti, teistel üle kivide ja kändude, sest üks asi on suuline eneseväljendus, teine, ja palju raskem, kirjalikus vormis kõik üheks tervikuks vormida. Nüüd kostub üha valjemini hääli, et lõpukirjandit pole vaja, asendame selle osaoskuste eksamiga. Tule taevas appi, ahastavad õpetajad. Isegi paljukirutud nõukogulik haridussüsteem ei suutnud kirjandit kõrvale tõrjuda või selle vajalikkust kahtluse alla seada. Mäletan oma kooliajast, kuidas emakeeleõpetaja meid selleks vastutusrikkaks teadmisteprooviks drillis ja armutult vahele võttis, kui püüdsime kergemini läbi ajada. Mida aga ei suutnud Eesti NSV haridussüsteem, selle teeb nüüd teoks Eesti Vabariigi haridusministeerium. Enamik noori, kellega olen vestelnud, on seda meelt, et kirjandit ei tohi mingil juhul kaotada. Kes apelleerib traditsioonile – koolielus peab ju olema midagi ajast aega kestvat –, kes arutleb selle üle, et kirjand näitab paremini küpsust, loomingulist väljendusoskust ja selle sidumist loetud teoste ning grammatikareeglitega. Väga õige! Mõtleja või robot Meie haridussüsteem on ammu tõmbetuultes. Staa˛ikad õpetajad ei tea, kuidas ja mida õpetada. Arvad ühte, aga eksamil nõutakse teist. Tartus Munga tänaval asuvas haridusministeeriumi majas hautakse kurja plaani: kirjand on aegunud ja see tuleb asendada millegi tänapäevasemaga. Taaralinnagi pedagoogid kinnitavad, et neid hoitakse aruteludest eemal, rääkimata siis kaugemate piirkondade õpetajaist. Kui ükskord peaks hääletamiseks minema, jääksid õpetajad kindlalt vähemusse ja ametnikud suruvadki läbi oma peades küpsenud kava. Ministeeriumi metoodikud on osaoskuste eksamile leidnud põhjenduse: Soomes on ka nii. Kas me oma peaga enam üldse mõelda ei oska, vaid peame kõike kopeerima ja kelleltki üle võtma? Kui nii edasi läheb, on meie haridus varsti pihtas-põhjas ja mis teadmisi me lõpuks koolilõpetajalt tahame? Ehk polegi innovaatilises Eestis enam vaja mõtlevaid noori, kes kunagi asuvad tööle firmajuhtide, tippspetsialistide või poliitikutena. Järsku vajame tuimi käsu- ja kohatäitjaid, kelle ülesanne on robotlikult korraldusi ellu viia? Analüüsi- ja mõtlemisvõime pole seejuures oluline. Meie noori süüdistatakse pinnapealsuses. Kas kirjandi kadudes ei süvene see veelgi? Kavandatav osaoskuste kolmeosaline eksam saab suuresti rajanema testil, kus tuleb täita lüngad. Noor inimene tuubib pähe reeglid (kui viitsib) ja teeb eksami ära. Punktid saadakse kätte, ent mida see kokkuvõttes näitab? Ainult hetkeseisu, aasta pärast on kõik ununenud. Kirjandi kiituseks Arutleva kirjandi kirjutamisel saadav oskus püsib kaua. Võibolla on loovuse eest saadav hinne kokkuvõttes suurema väärtuse ja tähendusega kui ametniku koostatud testi põhjal saadud ja mõne aja pärast ununev punktisumma. Kirjandi pooldajana julgen öelda sedagi, et loomingulist lähenemist ja kirjutamisoskust läheb noorel tarvis tulevikus töö leidmisel. Vaadake ja veenduge kas või ajalehtede kuulutuste põhjal – kandidaadil palutakse esitada essee. Kui tahad ülikoolist diplomit saada, tuleb kirjutada kursuse-, bakalaureuse- ja magistritöö. Loogiline ja argumenteeritud arutelu on vajalik igas valdkonnas. Ühe Tartu gümnaasiumi noored kinnitasid mulle, et säilima peab valikuvabadus: kes soovib, see kirjutab kirjandi, kes tahab kolmeosalist testi, võib panustada sellele. Sunniviisiliselt pealesurutu tekitab trotsi. Kirjandi kaotamine ei ole ametnike otsustada, vaid laiem teema, kus oma sõna peab ütlema avalikkus, sest ideede ja mõtete veenvat esitamist vajame täna ja tulevikus nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil. |
Kõik tänased
