Ketlin Beljaev: Superidee vajab paremat teostust
09.03.2007 00:01
Ketlin Beljaev, Tartu Postimees
|
| |
|
 |
Ketlin Beljaev |
|
|
Talvise Peipsi järvega seostusid mulle siiani eelkõige kalamehed, kes on jääle läinud ning keda on teinekord vaja sealt otsida ja päästa. Möödunud nädalavahetusel ronisin aga ise Peipsi jääle, sest sellel on juba teist aastat uus firmamärk: Kalevipoja uisumaraton.
Idee poolest on ettevõtmine vinge – uisumaraton on Eestis tõeliselt originaalne spordisündmus. Sel aastal osaleda soovinud huviliste hulk (maratonile registreerus 1212 inimest) näitab, et ka populaarne. Kalevipoja uisumaratonist peaks kindlasti saama traditsioon ja ühtlasi Jõgevamaa sümbol.
Võiduka lõpuni jõudis võistlusrajal 835 osalejat – kuhu jäid ülejäänud 377 uisusõpra? Arvatavasti takerdus enamiku teekond pehme raja tõttu – sellel lihtsalt polnud võimalik uisutada. Mõne osaleja kannatus katkes aga esimeses joogipunktis, kui selgus, et jook on juba otsa saanud.
Internetikommentaare lugedes tekitas kahtlusi ka see, kas kõik finišisse jõudnud ja aja kirja saanud läbisid raja ausalt. Et tegu oli 25-kilomeetrise ringiga, siis poleks olnud mingi probleem n-ö lõigata ja otse finiši suunas sõita, sest poole ringi peal aega ei fikseeritud. Uisutajaid oli palju ja võimalikke pettusi ei saanud keegi avastada – tulevikus tuleks nende ärahoidmiseks seada ka raja kaugemasse punkti ajavõtusüsteem.
Uudne rahvaspordiüritus vajab põhjalikku eeltööd ja meeskonda, kus iga valdkonna eest vastutab kindel inimene, kes oma ala tunneb. Sel aastal läksid korraldajad alt raja ja toitlustamisega. Seda ei osanud ma küll oodata, et esimeses joogipunktis tagumistele tulijatele jooki ei jätku. Osalejad, kes on raha välja käinud, peavad saama seda, mis on ette nähtud.
Valearvestuste vältimiseks tuleb õppida enda vigadest ja teiste kogemustest. Suurepärane spikker on Tartu maraton, kus selliseid apse enam naljalt ei juhtu, sest korraldajad oskavad kõigi asjaoludega (ilm, osalejate hulk jne) arvestada.
Kehva ilma vastu ei saa. Aga rajaga läksid korraldajad selles suhtes alt, et jagasid valeinfot, lubades paremat uisutamispinda kui eelmisel aastal. Mina küll esimesel uisumaratonil ei sõitnud, aga tuginedes teist korda osalenute hinnanguile ja lõpuaegadele, on selge, et selle lubaduse taga laiutas tühjus.
Kui sileda jää veksel välja käia, võib sellega küll palju uisutajaid kohale meelitada, aga paratamatult suureneb ka pettunute hulk.
Vähemalt turvatunde suutsid korraldajad tagada, sest pidevalt kihutasid uisutajaist mööda mootorsaanid, millelt päriti, kas keegi vajab abi või küüti finišisse.
Stockholmis elav Aadu Männik sõitis Mustveesse ekstra selleks, et uisumaratonil osaleda. 75-kilomeetrisele distantsile startinud mees ütles Rootsi pikkade traditsioonidega uisumaratone Kalevipoja omaga võrreldes, et siinsed inimesed elavad uisutajatele märksa entusiastlikumalt kaasa.
Kõik märgid näitavad, et Kalevipoja uisumaraton on nii Mustvee elanikele kui ka spordisõpradele oluline sündmus. Kuigi mina sel aastal Peipsi jäärajal uisutamist nautida ei saanud, vaid üksnes läbisin 25 kilomeetrit, uisud jalas, soovitan uisusõpradel ikkagi sellel ettevõtmisel kaasa lüüa.
Lahedaid hetki – lisaks finišisse jõudmisele – oli tänavuselgi raskel rajal. Kui lumega janu kustutasin, küsis üks mees minult vene keeles, kas kõik on korras. Samas keeles ma talle kohe vastata ei taibanud, aga tõstsin pöidla üles.
Loodan, et järgmisel aastal saavad uisutajad teha sama käeliigutuse ka maratoni korraldajatele.
|
|
|
|
|
