Vastvalitud riigikogu peamine tunnus terve ühiskonna meelest on ehk see, et esimest korda on kõik erakonnad deklareerinud omavahelise koostöö valmidust. Varasematel aegadel on alati leidunud keegi, keda pole võimalikuks peetud võrdväärseks partneriks pidada – seekord on sildade põletamisest targalt hoidutud.

Kõik see tähendab, et valitsuse moodustamisel on võimalikud kõik variandid, mida me iganes oskame kuue erakonna abil kokku panna. Kuid tegusam valitsus on ikkagi enamusvalitsus – sestap vaatlen ainult neid kombinatsioone, mis annavad kokku vähemalt 51 kohta riigikogus.

1. Praegune jätkab

Ehk teisiti öeldes – koalitsiooni moodustavad Reformierakond ja Keskerakond. Tehniliselt võime siia juurde mõtelda ka Rahvaliidu, aga kuna ka ilma temata on kahel erakonnal vajalik enamus käes, siis jätame meiegi selle partei hetkel vaatluse alt välja.

Seega – Reformierakond ja Keskerakond. Sellise liidu tugevaks küljeks võiks olla piisavalt pikk koostöökogemus ja selle taustal teineteise korralik tundmine.

Reform teab suurepäraselt, kuidas võiks kesk ühe või teise probleemi lahendamisel käituda, ja ka vastupidi. Mis ehk veel olulisem – nad teavad, kuidas võtavad sellise lahenduse vastu ühe või teise erakonna toetajad.

Muidugi tuleb kõne alla ka välismaailm. Kõrvalt vaadates tundub igati loomulik, et partneriteks on erakonnad, kes mõlemad kuuluvad ühte rahvusvahelisse ühendusse – Liberaalsesse Internatsionaali.

Mis võiks takistada senise koostöö jätkumist? Arvatavasti võiks kõne alla tulla väsimus – aastaid on teineteises nähtud valimiste põhirivaali ja ehk selletõttu on koostöö laabunud alles siis, kui ülejäänud võimalused on ära kulutatud. Liit nende kahe partei vahel on sõlmitud alles siis, kui valimisjärgselt moodustatud valitsus on laiali läinud.

Edasi, mõlemad on kõvad kivid – kumbki võiks pretendeerida liidrirollile, kuid üks neist peab jääma number kaheks.

Ja toetajaskond – vastastikune suhtumine ei ole kuigi sõbralik. Kummagi erakonna pooldajad näevad võimalikku esimest liitlast teistes erakondades. Sellega peavad erakondade juhid paratamatult arvestama. Iseasi, kui palju.

2. Uus koalitsioon

Siin pean ma silmas Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) võimalikku koostööd. Arusaamasid silmas pidades on sobivus üsna suur, samuti on mõlema toetajad vastaspoole suhtes üsna sõbralikud.

On tehtud ka koostööd, ehkki kõige positiivsemad näited jäävad meie poliitilist arengut silmas pidades kaugemasse minevikku.

Probleemid? Peamine küsimus on selles, et neil kahel erakonnal on kahe peale kokku 50 kohta – enamusvalitsuse jaoks tuleb üks koht puudu. Selleks peab kaasama kolmanda jõu, kuid valikuraskused kipuvad alati keeruliseks minema. Sobivad kõik ülejäänud erakonnad, kui muidugi Keskerakond hetkel välja arvata.

Rahvaliidul on koostööks reformiga pikaajalised kogemused, kuid Rahvaliit ei pruugi sobida IRLile ja võib oletada, et kolmanda partneri pärast ei ole reformil mõttekas IRLiga tülli minna. Sotsiaaldemokraadid seevastu sobivad paremini IRLile kui Reformierakonnale ja siit võib tekkida pingeid.

Reformile võib olla ükskõik, kustkohast ta toetushääle saab, kuid sotsiaaldemokraatidele ei ole sugugi ükskõik, kellele ta selle hääle annaks. Sotsidel peaks meeles olema 1999. aasta, mil nad läksid valitsusse, kus nende kaela jäi raudtee erastamine, ja kust nad ei osanud õigel ajal ära tulla. Sellest ajast on pärit ka ütelus «Reformierakonna puudlid».

See koalitsioon vajaks selgitamist mujalgi maailmas: koos on Sotsialistlik Internatsionaal, Liberaalne Internatsionaal ja (ütleme lihtsamalt) Euroopa Kristlikud Demokraadid. Kõik nad seal Euroopas hakkavad küsima, et miks. Kuid usun, et selgitamisega saadakse hakkama.

Aga kolmandaks partneriks võivad olla ka rohelised. Neil peaks põhimõtteliselt olema ükskõik, millisesse valitsusse minna, sest tegelikult võib rohelistele sobivaid väärtusi leida kõikide erakondade programmidest. Kuid koostööd reformiga võib tumestada suhtumine tuumaenergiasse ja vahekordi IRLiga võib pingestada kaitseväe küsimus.

Siiski näib see variant – sõltumata kolmandast partnerist – olevat kõige võimalikum. Kuid taktitunnet nõuab ta kõige enam.

3. Vimka keeramine

See võimalus tuleb tegelikult eelmisest. Reformierakond ja IRL kokku saavad 50 häält, kuid sellisel juhul jääb üle 51 kohta ehk siis enamus. Kas oleks mingi võimalus, et ülejäänud erakonnad paneksid kokku valitsuse, kus poleks ei Reformi ega ka mitte Isamaaliitu koos Res Publicaga?

Aritmeetiliselt jah. Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit ja rohelised kokku annaksid õhkõrna enamuse 51 häält. See võimalus ise vahest polegi niivõrd tähtis, kuivõrd oluline on meeldetuletus reformile ja IRLile, et ilma nendeta saadaks kah hakkama. See peaks sundima kahte suuremat pisut enam mõtlema sellele kolmandale.

Kas aga selline moodustis on pelgalt hüpoteetiline? Üldsegi mitte. Mujal maailmas seda suurt selgitama ei peaks, sest sellisel juhul vastanduvad pisut vasakpoolsemad jõud pisut parempoolsematele – ehkki keskerakondlastest liberaalid peaksid põhjendama oma aatekaaslaste väljajätmist, kuid ka nemad saaksid selgitustega päris kenasti hakkama.

Vastuolud on muidugi siingi olemas. Keskerakonna ja Rahvaliidu heades suhetes pole mingit kahtlust, kuid probleeme tekib sotsiaaldemokraatidega. Selle erakonna toetajaskonnale oleksid paremad liitlased pigem liberaalidest reformerid ja isamaaliitlastest konservatiivid kui miskid teised.

Rohelistel on arvatavasti ükskõik, millise koalitsiooniga ühineda.

Meie poliitilises ajaloos on korra tehtud katse sellist teed minna: 1995. aastal proovisid ülejäänud erakonnad tekitada koalitsiooni, millest jäänuks välja toonaste valimiste ülekaalukas võitja Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ). Kuid juba tookord ei tulnud vimkakeeramine välja, vaevalt et praegugi sellise võimaluse tekitamine kuigi tõenäoline oleks.