Pall, ameti poolest golfipall, ei lase ennast kurjustamisest loksutada.

Ta veereb roheka nelinurga keskel oleva augu poole, võtab siis hoo maha, mõtleb natuke – ja veereb tagasi. Peaaegu sedasama, tuldud teed pidi.

Selline see golf on.

Või tegelikult, ega ikka ole küll.

Sest vaevalt, et kellelgi seoses sõnaga golf esimese asjana lund täis mäenõlvad silme ette kerkivad. Või kollased, punased või oranžid pallid. Või villased talvemütsid.

Esimene võistluspäev

Aga kõik need harjumatud golfiosised said läinud laupäeval Otepää kandis Mäha küla lumistel nõlvadel kokku.

Lihtsalt põhjusel, et sügise ja kevade vahele jääv aeg, mil roheline golfimuru valge lumevaiba all puhkab, on mänguhimulistele liiga pikk lemmiktegevuseta olemiseks.

Liiatigi, kõneleb Otepää golfiklubi nõukogu esimees Janar Toomesso, on näiteks Skandinaavias golfisõbrad juba aastaid käinud talvel lumistel radadel palli löömas. Nii leiti Otepää golfiklubiski, et mis siis ikka, teeme siin ka.

Ja tegidki. Laupäev oli praegu veel mitte päris valmis Otepää golfirajal Baltikumi esimene taligolfi võistluspäev. Nimeks HVB Wintergolf.

«Eks ta on kindlasti rohkem selline fun kui pärisgolf,» lausub Toomesso laupäeva lõunal, kui kõnnime temaga mööda krudisevat lund esimese kahe tee poole.

Tee on see koht, kus golfimängija löömist alustab, pallile esimese, pika puraka paneb ja selle greeni poole lennutab. Green, mis tähendab inglise keeles rohelist värvi, on see plats, mille keskel on lipuga auk, kuhu pall peab jõudma.

Selleks ajaks, kui esimese kahe tee juurde jõuame, on seal löömist alustanud neljaliikmeline seltskond juba oma esimesed löögid greeni suunas teinud ja sinna edasi liikunud. Kõmbime järele.

Laupäevasel Otepää golfiväljakul on rohelust suhteliselt vähe. Vaid mõneruutmeetrine tükk rohelist kunstkatet löögikohas, et esimest laksu päris lumelt ei peaks tegema, ja samast materjalist suurem ruut ümber augu.

Mujal on kõikjal lumi, mis on golfiraja laiuselt suusatraktoriga kinni sõidetud, et pallid lootusetult hange ära ei kaoks. Hangesid, mis raja kõrvale jäävad, arvestavad taligolfarid veeks. Kehtivad samad reeglid mis veekogude puhul suviste golfiradade juures. Kui palli sisse plumpsatad, tõstad kaldale.

Lumi ja külm teevadki Toomesso sõnul talvisest golfist pigem lõbu kui tõsispordi. Sest paksudes riietes on raske lüüa. Ja kunstvaibaga greenid on pisut ebatasased – ikkagi alles esimene talvine golfivõistlus siinmail.

Ja ühe mäe otsas on telk, mille juures mängib muusika ja jagatakse külmarohtu, mäenõlvast kelgutavad alla lapsed. Nii et pigem on tegemist lõbusa talvise perepäevaga.

Aga golfiraja parklas ei näe ühtegi läbiroostetanud Volkswagen Golfi seismas. Ikka keskmisest soliidsemad sõiduriistad.

Rikkurite sport? Ei, Toomesso katkestab mind juba poolelt lauselt.

«Neil, kes peavad söögiraha kokku hoidma, on seda tõesti raske harrastada,» räägib ta poolel häälel. «Aga kui võtad näiteks mäesuusatamise, siis selle varustus on nii 7000 krooni. Normaalne algaja golfisett on 5000. Ja kui käid rattaga võistlustel sõitmas, siis on ka see sport kallim.»

Poolel häälel räägib Toomesso sellepärast, et sel ajal, kui golfimängija lööb, peavadki teised vait olema. Suurtel võistlustel käivad koguni spetsiaalsed mehed ringi, sildid vaikust nõudva kirjaga käes.

Edeneb raskelt

Esimesel greenil sihib palli Eesti parim naisgolfar, valitsev meister Mari Suursalu. Tema ümber vaikivad Anne-Reet Sibul, Ülo Vahimets ja Erkki Lehtinen.

Asi edeneb pisut raskelt – Mari pall ei taha ebatasasel kunstkattega greenil, mis auku ümbritseb, kuidagi seisma jääda. Veereb kaarega tagasi lumele.

Suvise pärisgolfi greenimuru peaks Vahimetsa sõnul olema kaks ja pool millimeetrit. Nagu paras habemetüügas.

Aga pole hullu – järgmise löögiga veeretab Mari spetsiaalse kaika, putteriga, palli ka kunstkatte keskel olevasse auku.

Korras.

Teine green – kokku on neid talirajal kolm – on teisel pool künkanõlva. Lippu ega auku pole nähagi.

Aga nelik paneb pallid paika – igaühel kaks lööki, mõlema tee pealt üks – ja need lajatatakse nõlva poole lendu. Katsun pallilendu jälgida, aga tulemuseks on vaid süvenev veendumus prillide hädavajalikkusest.

Järgmine green on veel enam kaldu ja muist palle on esimese laksuga poole põlve sügavusse lumme löödud. Ehk reeglite järgi vette. Tuleb tükk aega sumbata, et kõiki üles leida.

Nelikust keegi varem taligolfi mänginud pole.

«Naljategemine,» arvab Ülo Vahimets, kui kõikide pallid kipuvad teiselt greenilt järjekindlalt tagasi lumme veerema.

Võõras saak

Ja viimane green. Mari lööb.

«Väga ilus, tubli, Mari!» hüüab Vahimets. Isegi minu silm näeb, et pall lendab täpselt sinna, kus paarisaja meetri kaugusel greenilipp lehvib.

Teised löövad «vette» ja asuvad taas lumes sumpama ning palle otsima. Ega neid hangedest lihtne leida ole ja aeg-ajalt satub võõrastki saaki kätte – näiteks ilmub välja pall tähtedega PP, mis kuuluvat eurohelilooja Priit Pajusaarele.

Kui golfaritenelik jõuab kolmanda, viimase greeni juurde, läheme fotograafiga ära. Küll juba segatud.

Pärast selgub võistlustulemustest, et vahet pole – Mari Suursalu oli ka sel laupäeval naiste seas parim.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.22