Kui Jõgeva gümnaasiumis esmalt koolidirektor Taisto Lii-vandi otsa komistame, teatab ta: «Kirjutage jah Maretist, ta kannab loo välja enam kui küll.» Õpetaja, kes meid koolis õigesse suunda juhatab, aga märgib: «Te tunnete ta ära: tema on hästi pikk ja hästi ilus.»

Tõsi ta on: õpetaja Maret (nagu teda kutsuvad ka tema laulupoisid) on tõesti hästi pikk ja ilus ning kannaks julgelt pikemaidki lugusid välja, sest Alo Mattiiseni nimeliste muusikapäevade ja neid lõpetava võistluse korraldamisega on ta end Eesti muusikalukku kirjutanud.

Muusikapäevad on Ojal südameasi juba üle kümne aasta. Ta ise naerab, et on saanud selle aja ja organiseerimisega endale kõrge vererõhu ja südamerütmihäired, ent tegelikult asi nii hull pole.

Pigem on päevadest rohkem rõõmu kui muret, sest esinejad tahavad Jõgevale tulla – tänavu astuvad üles näiteks Tõnis Mägi, Mihkel Mattisen ja paljud teised –, osalevatest ansamblitest rääkimata. Et võistlusel on super õhustik, räägivad kõik, kes seal osalenud.

Millest see tuleb: heast korraldajast, osalejatest, Jõgevast? «Mina ei tea, millest see tuleb, aga ma loodan, et see jääb kestma,» kostab selle peale võistluse peasüüdlane. Ja lootust on, et võistlus kestab, sest niipea Oja veel liiga kõrget vererõhku saada ei kavatse.

Ise ütleb ta, et ei teagi, mis temaga tehtaks, kui ta ühtäkki teataks, et vsjo, enam ei tee. «Midagi hullu juhtuks, ma kardan,» arvab ta. «Sest see on ikka Jõgeval nii suureks traditsiooniks saanud.»

Sestap võtabki Oja kohe, kui tänavused muusikapäevad sel nädalavahetusel otsa saavad, ette juba järgmised. Kohe hakkab tulevaseks korraks esinejate tellimine, raha taotlemine, veel kord tellimine ja muud organisatoorsed küsimused. Vaid suvel saab natuke puhata.

Mere ääres väike maja

Puhkamist võtab õpetaja Oja tõsiselt. Vist nagu enamikku muid asju, mida ta ette võtab.

Niipea, kui viimane koolikell käib, pakib ta kohvrid ja sõidab Võsu ligidale suvilasse. Seal mõnuleb ta niisama, naudib paarisaja meetri kaugusel loksuvat merd ja ümberringi laiuvaid männimetsi.

Majake Võsul on seda armsam, et see sai valmis ehitatud koos isaga. Nii ei ole loodid ja saed ja katusetalad talle kunagi võõrad olnud. Ja seda kallimad on. «Kui tunnis laulame «Maja mere ääres» laulu, tuleb alati oma majake meelde,» sõnab Oja.

Kuigi laulda talle meeldib, pole ta seda tüüpi, et metsa seenele minnes kohe viisid lahti laseks. «Issake, ei, mind vaadataks siis eriti imelikult!» hüüatab ta.

Ja sellest pole ta ka kunagi suuremat aru saanud, miks inimesed duši all lõõritama kipuvad. Tema ise nii küll ei tee.

Aga muusikat kuulab õpetaja Maret loomulikult heal meelel. Ja sugugi mitte ainult klassikat, vaid ka uuemat, näiteks räppi. «Sest selles on sügavam mõte kui mingis popis, kus on ainult ai lav juu ja juu lav mi tuuu!» selgitab ta ja aimab kerge elegantsiga poplaulukesi järele.

Tantsuplats pole võõras

Ojal on muusikale üks tingimus – see peab olema ilus. Ilus on näiteks vokaalmuusika, Manhattan Transfer ja kohalik Noorkuu. Aga ära ei ütle nooruslik ansamblijuht ka popi saatel klubis hüppamisest-kargamisest.

Juhtub seda tihti? Ega Jõgeval kuhugi rokkima minna pole, aga kui suvi käes, siis saab teinekord ikka massiga kaasa mindud ja ennast välja elatud, teatab Maret Oja.

Aga muidu eelistab ta vaikuse võlu.

Seda teavad vist kõik õpetajate võsukesed, et kui pedagoogist ema või isa koju saabub, keeratakse televiisorid ja raadiod kinni ning maad peab võtma vaikus. Nii ka Ojade kodus.

«Kodus ma ikka kohe üldse muusikat ei kuula, sest koolis on pidev müra ja eriala on ka selline, kus muusikat ju kogu aeg kuuleb,» märgib Oja.

Nii juhtubki, et teinekord, kui tema 20-aastane vanem poeg oma arvutimuusika (ema terminoloogia) kallal nokitseb, manitseb ema teda klappe kasutama. Lisaks pole digitaalselt kokku pandud lood ema meelest ikka need päris õiged.

Noorema, 19-aastase poja muusika on emale rohkem meele järele. On juhtunud sedagi, et ema koju jõudes ketrab plaadimasin juba mitmendat korda ema vana hea sõbra Alo Mattiiseni lugu «Ei ole üksi ükski maa».

Range, aga hea

Kuigi Oja märgib, et muidu lõõgastumiseks kipub aega nappima, on ta endale selleks peale Võsul käimise veel ühe nipi leidnud. Vanasti sporditüdruk, kes kõrgushüppes ilma tegi (konsiaegne karjapoisihüppe rekord 1.35 meetriga võib tänini tema nimel olla), on nüüd avastanud kõndimise.

«Ei, mitte kepikõnni. Ma saan ilma käteta ka hakkama. Aga jalutamise,» täpsustab ta. Nii et kui pea vajab selgust, võtab ta oma seitsme-kaheksakilomeetrise retke jalge alla ja pärast on parem olla.

Lõõgastuda aitavad ka oma õpilaste edusammud muusikas. Neid samme on aastatega päris palju kogunenud, sest õpetaja Oja on juhatanud mitut ansamblit ja koori. Praegu tema käe all harjutavad laulupoisid, kellest kuu ajaga päris korralik ansambel saanud, iseloomustavad oma juhti ikka ühtviisi: ta on range, aga hea õpetaja.

Oja nõustub, selle ranguse osaga peamiselt, ja loeb üles reeglid, mida tema tundides ei rikuta.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5