Toomas Samm , Reiniku gümnaasiumi direktor:

Meil on oma söökla ja köök ning meie koolis on piim võtta küll. Ükskõik, kes söökla uksest sisse astub, võib võtta nõnda palju kui tahab. On piima, kefiiri või siis vett ja mahla – kõik toiduraha sees.

Piimaprogramm on aga valesti püsti pandud. Osa koole toitlustav Fazer Eesti/Amica võib raha mängu panna, lootes selle kunagi tagasi saada. Koolile, väikesele üksiküritajale on liiga kallis lõbu panna raha pooleks aastaks kinni. Elame ju niiöelda sentidest. Kui piimaraha meie eelarvest leida, siis millegi muu arvelt.

Praegu just kirjutan kokku meie kollektiivide Euroopasse esinema minemise projekti. Pean palju tähtsamaks, et õpilased käivad Lüneburgis, Ballerupis või Norras. Sinna kulutan meelsamini kui panen raha lihtsalt seisma.

Endise süsteemiga, kus riigilt tuli täisraha ette, haakusime ilusti.

Tiiu Millistfer , Forseliuse gümnaasiumi direktor:

Forseliuse koolis olen vaid kuu ametis olnud ja selle probleemiga ei ole jõudnud veel tegelda. Ka eelmises töökohas Kundas ei olnud koolipiima. Seal põhjendati, et lapsed ei joo piima ja peale joogipiima on vähe valida.

See muudab suure paberimäärimise mõttetuks. Toitlustaja pakkus võimaluse koolitoidu juurde piima juua, aga sellest hoolisid vähesed. Maitsestatud jogurtit jõid lapsed väga meelsasti, aga piima... ei.

Kui saaks pakkuda kõiki piimasaadusi, oleks hoopis teine lugu.

Ja koolipiima taotlemisega kaasnev bürokraatia on tõesti väga suur. Risk samuti: esmalt tuleb ju piim koolil välja osta.

Sel õppeaastal ma koolipiimaga tegelda ei jõua. Üldiselt aga arvan, et piimaprogrammi peaks aitama käivitada siiski riik või ka omavalitsus, see ei peaks olema iga üksiku koolijuhi mure. Koolijuht peaks ju tegelema ikkagi sisulise töö, mitte laste piimarahaga.

Kalmer Kivi , Elva gümnaasiumi direktor:

Meil koolipiima jagatakse – kes tahab, see saab. On võimalikud igasugused variandid, tuleb vaid otsida. Sellist puhverraha, mille arvelt piim välja osta, ikka leiab.

Lapsed piima ikkagi joovad ja me ei tohiks seda võimalust ära võtta ettekäändega, et asjaajamine on keeruline ja tülikas. Või väites, et osa lapsi ei taha pii-ma – teised ju tahavad. Piimatoodete valik võiks küll laiem olla.

Arvan ka, et kõik asjaosalised, kaasa arvatud õpilaste esindajad peaksid ühe laua taha kokku istuma ja asjad selgeks rääkima. Võibolla üheskoos leitaksegi paremad lahendused, mis ei olegi kallid, võibolla on vaja muuta ainult nüansse.

Aga sageli kipub olema nii, et esmalt otsitakse põhjusi, miks teha ei saa.

Margot Fjuk , Ristikheina lasteaia juhataja:

Meil ei ole raha piima ette välja ostmiseks. Koolipiima raha tuleb PRIA kaudu tagasi mitu kuud hiljem. Lapsevanem maksab toiduraha aga ainult ühe kuu eest ja pole võimalik mitme kuu raha korraga nõuda.

Teine põhjus on aga ilmselt info vähesus.

Minu arvates ei tohiks koolipiimaprogramm ometigi katki jääda, sest lastevanemad ja ka lasteaiad on huvitatud – see võimaldaks toiduraha kokku hoida.

Kuivõrd see on riigi käivitatud programm, võiks riik mõista, et lasteaed pole äriettevõte, ta ei saa laenu võtta, tal pole õigust tegutseda väljaspool oma eelarvevõimalusi ja seadusi.

Ott Ojaveer , Treffneri gümnaasiumi direktor:

Olen jätkuvalt seisukohal, et riik peab selle koolipiimaprogrammi eest hoolitsema, seda omavalitsuste või firmade kraesse visata ei ole sugugi õiglane.

Niimoodi riik ju ütleb, et otsige ise. Ja kui väiksem osa lasteasutustest on juba ühinenud, siis kiidetakse takka, et oh kui hea. Mina ütlen, et see on riigi tasandil totaalne läbikukkumine ja valitsus ei saa öelda, et omavalitsused, koolid või firmad on süüdi.

Kui PRIA inimesed käisid Tartus koolidirektoritele rääkimas, siis nad ütlesid, et see pole riiklik program, kuigi eelarves eraldati sellele suuri summasid. Kuidas see siis pole riiklik programm?!

Meie kooli toitlustab Toidutorn, suhteliselt väike firma, ja nendega oleme asja arutanud – vaatamata kõigele me ikkagi üritame.

Minu meelest on programm valesti üles ehitatud, aga piima on kindlasti vaja. Eriti on seda vaja väikestele lastele, et nende tervis korras oleks. Riik peaks seisma selle eest, et piima saaksid kõik lapsed sõltumata sellest, kas nad elavad linnas või maal, on seitsme- või seitsmeteistaastased.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0