Ene Ergma: Mind mõjutas kandideerima see, et minu poole pöördusid mitmed professorid, kellest ma pean väga lugu. Miks valida mind? Võibolla selleks, et teha rasket tööd, mida pean missioonitööks. Paguneid mul enam vaja pole, ma olen maailmas kõik asjad kätte saanud, millest pole osanud isegi unistada. Ka poliitikuna.

Samal teemal: Rektorikandidaadid vaidlesid ülikooli raha ja koha üle

Meil kõigil on oma head ja vead, keegi meist pole ingel.

Birute Klaas: Ma olen olnud Tartu Ülikoolis kõikidel erinevatel tasanditel: üliõpilane, õpetaja, dotsent, professor, keelekeskuse juhataja, dekaan ja prorektor. Ma olen iga korraga näinud ülikooli järjest terviklikumalt ja laiemalt.

Enda plussiks võiksin ütelda, et filosoofiateaduskonna dekaanina olen saanud väga erinevate huvirühmade üheks tervikuks ühendamise kogemusi. Kui asusin teaduskonda juhtima, oli tegu vürstiriikide kogumiga. Loodan, et sain kaasa aidata positiivse õhkkonna loomisele ja meeskonnatööle, selle kogemusega tahaksin edasi minna.

Rahvusvahelisest kogemusest – olen tegelnud pehme diplomaatiaga, kuidas eesti keelt ja kultuuri maailmas tutvustada. Kui Enel on siin poliitiku kogemus...

Ergma: Vabandust! Võtame asja tõsiselt. Ma olen teaduses olnud suurema osa elust, ega mind asjata valitud akadeemikuks. Poliitik oli uus väljakutse. See on küsimus sellest, kas oleme lihtsalt köögis istujad ja virisejad, valmis kritiseerima või... Marju Lauristin ütles mulle: mis sa kritiseerid, tule ja püüa seestpoolt midagi ära teha. See oli minu motiiv, ma pole elukutseline poliitik. Olen olnud, olen ja jään teadlaseks. Kui küsitaks, mis on minu elu kõrghetk, siis see, et mind valiti akadeemikuks – teadus on kogu mu elu. Kuigi see kõlab muidugi imelikult – inimene valiti riigikogu esimeheks, teisele kohale riigis, ja ta ei pea seda elu kõrghetkeks.

Volli Kalm: Minul ei ole õlgadel tohutut hunnikut paguneid ja ma ei pea ka enda elu kõrghetke möödunuks, see on veel ees. Ma kujutan ette, mis suundades ülikool peaks arenema. Ülikoolil ei ole vaja rektorit, kes tuleb vigu parandama. Need tuleb asja käigus ära parandada. Areng on tähtis. Mul on toetajaskond, kes jagab seda seisukohta, ka see on tähtis.

Klaas: Ma ei ole nõus sellise viriseva suhtumisega, et midagi tuleb lammutada ja otsast peale ehitada. Ülikooli arengud on õiges suunas.

Ergma: Mõningad asjad, uued tendentsid, mis on tekkinud, on tulnud viimastel aastatel. Ülikoolis keegi ratsa rikkaks ei saa, sinna tullakse akadeemilise vabaduse pärast. Aga see tunne, ma olen inimeste pealt näinud, see on kadunud. Ülikoolist on saanud mutrite kogum. Minu meelest on see probleem. Ülikoolis on tehtud ka väga palju õigeid otsuseid, aga on muret tekitav, et inimesed löövad käega, ütlevad: mis see minu hääl loeb. See on ka ühiskonnas. Võõrandumine.

Kalm: Ülikoolis on see väga raskelt tunda.

Ergma: On väga tore tunne, kui tudengite silmad säravad vastu. Õppejõul peab aga selle saavutamiseks olema positiivne emotsioon. Selles osas on midagi vajaka. Muidu on ülikool läinud õiget teed, annaks jumal, et see nii edasi läheks.