Kes aastavahetuse eel bussi astus, seisis silmitsi naerunäoste Laine Jänese ja Hannes Astokiga. Kes bussiga ei sõida, võis tänavail märgata Aadu Musta, sinimustvalge põsel. Tartu Postimehe lugeja sai äsja teada, et sotsiaaldemokraatide Tartu ringkonna esinumbrina kandideerib riigikokku Heljo Pikhof.

Siinamail kandideerivad Tartu tegelased lubavad kindlasti, et riigikokku pääsnuna ei unusta nad Tartut. Jajah. Kuidas nad teisiti saaksidki, kui isegi president on otsustanud Tartu huvides tublisti üle aastakümne kestnud tava hüljata ja vabariigi aastapäeva vastuvõtt ülikoolilinna tuua. Tema mõttest on paljud suurema ja väiksema kaliibriga poliitikud õhinal kinni haaranud, nimetades seda koguni regionaalpoliitikat ühtlustavaks sammuks.

Nagu teada, innustab üks õnnestunud mõte teisigi veel lennukamaid otsima. Nii on kodulinna käekäigu pärast muretsev noor linnavolinik Karel Rüütli algatanud esseekonkursi «Tartu pealinnaks?!», mis mõjub sama mõttetult kui «JOKK jätta!» või keegi «Hoolib!».

Arvatavasti tuleb sellelaadseid vaimuvälgatusi veel ja veel, sest kindlasti pole reklaamifirmade ja erakon-nataibude vaimuvaru ammendunud.

Mäng käib täie hooga.

Kohe-kohe on valimised ka meie rahvusülikoolis ja omapärasel kombel on seal välja kuulutatud koguni kahed valimised: valitakse rektorit ja ülikooli tunnuslauset, mis peab olema lühike, lööv, andma edasi ülikooli põhiväärtusi ja püüdlusi, olema võõrkeelde tõlgitav ja mitte Eesti-keskne.

Niisiis kõrvuti ülitõsine, ülikooli arengut ja elu määrav otsus ning suht mõttetu tingel-tangel, sest parim tunnussõna on Tartu Ülikooliga alati kaasas käinud – Universitas Tartuensis.

Et mitte liiga teha rahvaliitlaste esinumbrina Tartus riigikokku kandideerivale Rüütlile, peab lisama, et pahviks löövast pealkirjast hoolimata tahab ta esseevõistlusel osalejatelt kuulda sedagi, kuidas luua kogu Lõuna-Eestile senisest avaramad arengusuunad.

Tegelikult tahame seda kuulda kõigilt Lõuna-Eesti kolmes valimisringkonnas kandideerijailt, sest riigikogu liikme asi ei ole kodulinna või -valla mõnd ettevõtmist turgutada või järjekordse ehitise tarvis raha välja ajada.

Riigikogu lahendada on kogu Eesti probleemid, samas aga on paljud kohalikud ja riigi probleemid põimunud. See puudutab otseselt Lõuna-Eestit, mis võrreldes rikka põhja ja läänega paistab justkui vaene sugulane, keda pole suutnud järele sikutada ka keskmike hulka kuuluv Tartu.

Teed, tervishoid, töö, haridus ja ettevõtlus ei ole ainult kohalikud probleemid, nagu ka omavalitsuste haldussuutlikkus või -suutmatus.

Ehk oleks aeg viimaks ometi selgeks rääkida meie regionaalpoliitika tõeline sisu, mitte pakkuda efektseid asendusmänge.

Tartu Postimees hakkab seda siinmail kandideerijailt kindlasti pärima.