Millised on Tartu Ülikooli suurimad väljakutsed lähimatel aastatel?
Kes rektorikandidaatidest nendega kõige paremini toime võiks saada? Mina näen kahte peamist väljakutset. Esiteks rahvusvahelise ja rahvusülikooli selline ühitamine, et saavutada sünergia ja mõlemad pooled saaksid edukalt jätkata. Need eesmärgid tunduvad olevat veidike vastandlikud. Teine oleks käivitunud struktuurireformi lõpuni viimine nii, et see ei jääks pelgalt reformiks, vaid annaks ka kvaliteeditõusu juhtimises, teadus- ja õppetöös. Praegu on üsna pooleli teaduskondade ja valdkondade ja suundade tegemine. Ei ole kindlust, et see asja parandab, võib ka minna nagu Krõlovi valmis. Vaja on teha tähtsaid otsuseid ja kompromisse. Kui kandidaatide juurde minna, siis debatid on ees, arvamus ei ole veel välja kujunenud. Aga kui võtta see esimene väljakutse, rahvusvaheline rahvusülikool, siis daamidel võib olla veidi eeliseid, sest üldiselt on daamid kompromisse tegema ehk veidike paremad kui mehed. Pealegi, nii palju kui ma mäletan üliõpilase ajast ja õppejõu ajast, on kogu aeg mehed ülikooli juhtinud. Võibolla naisrektori ajal leitaks uusi lahendusi. Struktuurireformi seisukohalt on rektorieelistust nimetada keerulisem. Birute Klaas ja Volli Kalm on ülikoolis nende asjadega seotud, teisest küljest on sisevaade veidi kitsarinnalisem kui vaade väljastpoolt. Kes tuleb kaugelt, näeb hoopis teisiti asju, mis on meile tavalised või lahendamatud. Ma ei alahindaks Ene Ergma võimalusi ega ka tema pakutavaid lahendusi. Juttu kokku võttes tunduvad mulle kõik kolm kandidaati nii võrdsed, et vajaliku häälteenamuse saamisel võivad üsna palju kaasa mängida emotsionaalsed tegurid. Nagu ka üliõpilasesinduse seisukohti kommenteerides leiti, ei ole keegi kandidaatidest popp favoriit või hoopis autsaider. Oluline on muidugi, kas nad avavad kaarte tulevase meeskonna osas. See annab võrdsetele kandidaatidele teinekord üsna palju juurde. Mina ennustan, et tuleb kaks vooru ja esimeses keegi pooli hääli endale ei saa. Arvan, et kui teise vooru läheb Ergma, on tal üsna suured šansid. Teaduskonna valitsuse eilse istungi järel arutasime, et meie teaduskonnalt saab küll iga kandidaat hääli. Mart Sõrg
Rahanduse ja arvestuse instituudi juhataja Ilmselt suurim väljakutse on Bologna protsessi jätkamine, et meie üliõpilased oleksid konkurentsivõimelised. Tartu Ülikoolis antav haridus peab võimaldama üliõpilastel takistusteta edasi õppida teistes ülikoolides. Selle nimel tuleb veel tööd teha. Üheks põhiprobleemiks on teadmiste taseme hindamine nii bakalaureuse- kui magistritaseme puhul. Ülikooli konkurentsivõimelisuse säilitamise nimel peame edasi liikuma kiiremini kui teised Euroopa ja maailma ülikoolid. Mina ei peaks veel Eesti kõrgkoole konkurentideks: kui sihte seada, siis tuleb need seada võimalikult kõrged. Vaja on loovat ja julget mõtlemist, et Tartu Ülikool leiaks oma koha Euroopa kõrghariduse süsteemis. Õigusteaduskonna nõukogu seadis üles Volli Kalmu kandidatuuri, sest leiti, et tema on inimene, kes on kursis hariduspoliitikaga nii Euroopas kui ka mujal maailmas ning käsitleks hariduspoliitika küsimusi süsteemselt. Pean tunnistama, et praeguses olukorras ei ole mul kindlat sisetunnet, kuidas aulas hääletatakse. Kõigi kolme kandidaadi plussid ja miinused kipuvad olema kaunis võrdsed. Pole ühtki kandidaati, kes võiks kahtlusteta võitjana välja tulla. Ene Ergma pluss on tema pikaajaline teadlasekarjäär, kindlasti tuleb kasuks tema poliitiline tegevus, mis annab aluse mõelda laiemalt. Birute Klaasi kindlad plussid on senine kogemus ülikooli juhtimisel, süsteemi hea tundmine ja tema inimlikud omadused. Irene Kull
Õigusteaduskonna õppeprodekaan Väljakutseid on mitu, reastaksin need tähtsuse järjekorras. Esimene on lähiaastatel struktuurifondidest tulevate miljardite absorbeerimine, mis tähendab Tartu Ülikooli uuesti üles ehitamist. See asi on kõige pakilisem, olulisem ja määravam. Minu meelest on Ene Ergma tänu oma praegustele ja varasematele teaduspositsioonidele kõige võimelisem seda tegema. Teine on ülikooli juhtimise struktuuri muutmine ja juhtimisstiili muutmine – praegune on olnud natuke liiga autokraatne, ülikool vajab suuremat üksmeelt ja kooskõla. Seda on võimalik saavutada ainult sisemise dialoogi ja arutelude läbi, ja Ene Ergma suudaks seda teha. Usalduse ja suurema avatuse õhkkond oleks ülikoolile väga kasulik. Tunnen Ene Ergmat pikki aastaid, tean väga hästi, mida ta enne tegi, ja see veenab mind, et ta on võimekas ja meeldiv inimene, kes kuulab, mida talle räägitakse, ja kui see jutt on mõistlik, ta toetab seda. Objektiivne väljakutse on see, et ülikooli hakkab varsti jõudma põlvkond, kes on peaaegu kaks korda väiksem praegusest. See tähendab, et üliõpilasi jääb vähemaks ja seda auku kompenseerida on väga tõsine väljakutse – et ülikool jääks õppejõudude ja üliõpilaste hulgalt enam-vähem samaks. Jüri Allik
Psühholoogia osakonna juhataja Kõige tähtsam on muutuda teadlastele atraktiivseks ja normaalseks tööandjaks. Tartu Ülikooli maine on viimase kahe-kolme aastaga äärmiselt madalale langenud, ta ei anna teadusele mitte midagi, teadusesse suhtutakse väga halvasti. Ülikoolil pole järjepidevat teadusliku produktsiooni tagavat süsteemi, see tuleks nüüd luua, sest viimastel aastatel on ülikool sellest täiesti eemaldunud. Ülikooli põhiprioriteet on olnud konkureerida eraülikoolidega ja hangeldada kinnisvaraga – on väljakutse sellest supist välja murda. Ülikooli keskaparaat kulutab liiga palju raha, administratsioon ei peaks nii palju raha ära sööma. Ülikoolis on väga palju korruptsiooni – ülikoolisisest raha ei jagata teadusliku produktiivsuse alusel, vaid selle alusel, kes on kelle sõber. Asi peab minema tulemustepõhiseks, nii nagu on igas erafir-mas – tublimad töötajad saavad rohkem palka. Ainult Volli Kalm saaks seda muuta, ta teab, millised on ülikooli probleemid. Neid ei tea Ene Ergma, teab küll Birute Klaas, kuid tema ilmselt süvendaks neid probleeme ja jätkaks senist poliitikat. Sulev Kõks
Füsioloogia vanemteadur Kõige laiem ühine nimetaja väljakutsetele on saada rahvusvaheliseks rahvusülikooliks. Et paratamatus rahvusvahelistumise protsessis jääksime ikkagi rahvusülikooliks. Kandidaat, kes kõige paremini suudab seda protsessi kontrollida ja juhtida, on Birute Klaas. Võibolla saaksid ka teised hästi hakkama, aga ma ei ole nende valimisplatvorme veel näinud. Birute Klaasil on see probleemistik väga põhjalikult lahti kirjutatud ja rahvusteaduste esindajana suudab ta kõige paremini kontrollida, et rahvusülikool ära ei kaoks. Alanud aasta üks oluline probleem on struktuurireformi elluviimine. Sisuliselt pole seda käivitatud, ühtegi instituuti ei ole veel moodustatud – see saab olema küllaltki tõsine väljakutse nii mõnelegi teaduskonnale. Väikeste erialade, eriti rahvusteaduste rahastamise asjus saab rektor samuti kaasa aidata, ka siin ei näe ma paremat eesvõitlejat kui Birute Klaas – teised on täppisteaduste, loodusteaduste esindajad, nemad vaevalt seda muret nii südamelähedasena tunnevad, kuigi aitaksid ehk samuti kaasa. Valter Lang
Filosoofiateaduskonna dekaan |
