Tartu Postimees kutsus Tartu Ülikooli rektorikandidaadid Birute Klaasi, Ene Ergma ja Volli Kalmu vestlusringi, et rääkida Tartu ülikooli positsioonist Eesti kõrgharidusmaastikul ja ühiskonnas.

Üksteise seisukohtade üle vaieldi, nii mõneski asjas oldi aga ühel meelel. Kõlama jäi, et Eesti ülikoolid peavad tegema rohkem koostööd selle nimel, et riik saaks aru – kui ülikoolilt tahetakse häid spetsialiste, tuleb selle eest maksta, tasuta lõunaid ei ole.

Samal teemal: Miks peaks rektoriks valima just teid?

Ülikool otsib tunnuslauset, ehkki seni pole Universitas Tartuensis vajanud üleseletamist – kas midagi on juhtunud ülikooli positsiooniga?

Birute Klaas: Tunnuslause mõtte käisid välja kaks prorektorit, mina ja Ain Heinaru, kui olime paljude kolleegidega rääkinud, et kuigi ülikooli tuntakse tõepoolest sõnaühendina alma mater, on sellest praegu vähe. Vaja oleks mingit koondavat ja innustavat lauset.

Tunnuslause otsimist ei maksa võtta nii, nagu oleks ülikooliga midagi lahti – see on tänapäevane protsess, et ülikool otsib endale määratlust.

Ene Ergma: Ma ei armasta eriti lööklauseid. Arvan, et alma mater ja Tartu Ülikooli kauaaegne ajalugu on andnud väga suure tunnuse ja me peame seda tunnust lihtsalt hoidma.

Volli Kalm: Tunnuslause, olgu nii hea kui tahes, ei saa kuidagi haarata kogu ülikooli tegevust – see on kirjas visioonis, missioonis ja strateegias.

Tunnuslausega saab anda aktsenti, millelegi viidata. Aga samas on ülikool nii vanaks saanud ja siiani oleme hakkama saanud selleta.

Kas ülikooli kuvand on hägustunud?

Kalm: Tegelikult on terve kõrgharidus Eestis hägustunud ja nii ka ülikoolide roll.

Avalik-õiguslike ülikoolide suurimad konkurendid pole eraülikoolid – see on müüt, sest avalik-õiguslikes ülikoolides kokku on kolm-neli korda nii palju tasulisi õppijaid kui erakõrgkoolides.

Kvaliteedi mõttes konkureerivad ainult kolm avalik-õiguslikku ülikooli, ülejäänud on marginaalsed või kitsa nišiga. Mis puudutab aga riigi õppijaskonda ja raha, siis selles osas on kõik avalik-õiguslikud ülikoolid üksteise konkurendid.

See ei tähenda, et ülikoolid peaksid seda olema igas punktis – näiteks üliõpilase pearaha küsimuse juures on vaja, et kõik ülikoolid oleksid nagu üks mees, sest need on meie kõigi ühised huvid.

Ergma: Ma ei tahaks olla kohe algusest peale kriitiline, aga natuke on Tartu Ülikool püüdnud olla eraldi seisev ülikoolide maastikul.

Ma näen väga tähtsana seda, et kuvandi tugevdamine toimuks läbi tugeva koostöö kõikide ülikoolidega Eesti kõrgharidusmaastikul.

Vastandamine – Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool – on muutnud meid selliseks, et võitleme üksteisega mingisuguse koha eest.

Klaas: Nõustun, et Eesti kõrgkoolid peavad tegema koostööd. Kuid ma ei piirduks sellega – ma näen Tartu Ülikoolil väga suurt potentsiaali ka regionaalses koostöös, Läänemere regiooni teiste ülikoolidega.

Meil on väga häid partnereid Skandinaaviamaades, Baltimaades, Venemaal.

Kuidas te riigi ülikooli probleeme kuulama panete?

Kalm: Kui vaadata parteide platvorme kõrghariduse osas, torkab silma, et räägitakse üliõpilaste palgast, õppetoetustest. Rõhk on rahal, mis on suunatud üliõpilasele isiklikult.

Ühtpidi on see õige, üliõpilast ongi vaja toetada, teisalt – kas üliõpilaste toetused on siis see vahend, millega lahendatakse ära kõik Eesti kõrghariduse probleemid?

Asja püütakse lahendada natuke populistlikult, orienteerutakse nendele, kes valivad, sest kui annad ülikoolile miljoni juurde, mitu häält sa siis saad? Rektori hääle.

Teine küsimus on baasmaksumuse tõstmine. Lollitatakse nii tudengeid kui ka üldsust, räägitakse, et me garanteerime 6300 õppekohta, ükskõik, kui palju vähemaks jääb üldine tudengite arv, aga keegi ei räägi sellest, et see raha on jõupositsioonilt dikteeritud hind, mis on kuni kaks korda madalam reaalsetest õppekuludest.

Klaas: Probleem ongi selles, et sellesama õppekoha maksumuse sees on kõik see, mida me peame selle rahaga üleval pidama, kaasa arvatud meie majad, auditooriumid, küte, raamatukogu – kõik need asjad käivad sinna sisse.

Üliõpilastoetuste näitamine kõrgharidusele suunatud rahana on ühelt poolt tõsi – me loome neile tingimused kõrghariduse omandamiseks. Tegelikult aga on see sotsiaaltoetus.

Kalm: Ei maksa unustada, et isegi kui korrutaksime baaskoha maksumuse kahega, saaksime mõnisada miljonit juurde, samas on aastaiks 2007–2013 ainuüksi struktuurifondide raha inimkapitali ja infrastruktuuri peale kokku seitse miljardit krooni.

Ergma: Loomulikult on struktuurifondide kasutamine prioriteetne, aga see ei saa edasi minna, et näiteks bioloogia-geograafiateaduskonnas moodustavad õpperahad kakskümmend protsenti kogu rahast, matemaatika-informaatikateaduskonnas aga 80 protsenti.

Tartu Ülikoolis tundub olevat koos mitu erinevat ülikoo-li – kui vaadata selle järgi, kuidas rahavood liiguvad.

Vanades Euroopa riikides on Euroopa liidu raha umbes viis kuni seitse protsenti kogu teaduse finantseerimisest, meil on see kolmteist kuni seitseteist ja kasvab veel.

> Loe edasi