| |
|
 |
«Eesti taimede levikuatlase» toimetajad, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanikaosakonna juhataja Tiiu Kull ning sama instituudi herbaariumi vanemkuraator Toomas Kukk, selgitavad kauni kuldkinga herbaarlehti näidates, et taimede korralik kogumine on teadusele väga oluline tegevus. Foto: Sille Annuk |
 |
Taimeatlas liidab mitme põlve botaanikute töö
(1)
04.01.2006 00:01
Raimu Hanson, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Jõulude eel tuli trüklast raamat, mille kohta Tartu
taimetargad hakkasid ainest koguma juba siis, kui üks selle toimetajaid Toomas
Kukk ei teinud veel vahet võilille ja oblika vahel muidu kui maitstes. Üks oli
mõru ja teine hapu.
Seesugust kogenematust põhjustas asjaolu, et tookord, 1973. aastal, ei osanud Kukk veel isegi hästi kõndida, taimede üksipulgi tundmisest rääkimata. Ta oli siis alles kaheaastane. Algus aastal 1729 Õigupoolest kajastub tema ja Tiiu Kulli toimetatud «Eesti taimede levikuatlases» veerand aastatuhande töö. Sai ju Eesti taimestiku teaduslik uurimine alguse 1729. aastal, kui akadeemik Johann Christian Buxbaum avaldas Peterburi akadeemia toimetistes teate Narva lähedal märgatud nõmmkannist. See pisikeste valkjate õitega taim, kes oma lehti ei kasvata varrel, vaid juure lähedal, on omapärane, sest «pärast õitsemist püsib kuivanult kaua alles». Nii märgib Eesti nüüdisaja üheks viljakaimaks botaanikuks sirgunud Kukk oma raamatus «Eesti taimede kukeaabits», mille eest Tartu Postimehe lugejad tõstsid ta 2004. aasta Tartu teo paremate tegijate aujärjele. Ilmunuks nüüdsete jõulude eel trükimusta näinud levikuatlas umbes kuu varem, tulnuks selle toimetajatel küllap seista Tartu raekojas 2005. aasta silmapaistvaimate hulgas. Sest kuigi atlas on pealiskaudsel lappamisel üksluine – sadade lehekülgede kaupa suitsukarbisuurusi Eesti kaarte, mida katab vähem või rohkem täpiliseks tehtud ruudustik –, saab nii asjatundja kui asjaarmastaja sellest rikkalikku teavet. Üllatavat ja traagilist Sealjuures saab ka asjasse pühendamatu, nagu näiteks üks tavaline eesti filoloogi haridusega ajakirjanik, raamatu levikukaartidest ja nende kõrvale trükitud kuni paarikümnest reast teada mõndagi üllatavat ja kohati traagilist. Näiteks põhja-raunjalg on märgitud kasvama vaid ühes kohas. Lause kaardi kõrval nimetab teda väga haruldaseks. Edasi läheb jutt – kokku mõniteist ajaleheveeru laiust rida – sellele, et põhja-raunjalga on küll aastal 1898 leitud ja herbariseeritud Tallinna lähedalt Tiskrest paekividelt, kuid neid herbaareksemplare «on peetud kahtlaseks». Ja edasi on lugeda, et teade selle taime kasvamise kohta Harjumaal Määra külas kiviaial pole aastal 1986 kontrollimisel enam kinnitust leitud. Lõpuks annab levikuatlas siiski optimistlikult teada, et ainukesel põhja-raunjala leiukohal ühel Põhja-Eesti saarel kasvab elujõuline kogumik. Muide, saare nime ei ole taimeharulduse julgeoleku kaalutlustel nimetatud. Lehekülje keeraja saab lugeda palju kurvemat lugu. Nimelt on seal kaart raunjala lähedase sugulase täht-roodjala kohta. «Väga haruldane, praeguseks ilmselt välja surnud,» nendib saatetekst. Paarkümmend lehekülge edasi pole ida-kiviürdi kohta samuti midagi rõõmustavat ütelda: «Eestis välja surnud, varasemate leiukohtade kontrollimine pole tulemusi andnud.» Ja Lackschewitzi hunditubakas. Ja kalju-karutubakas. Ja tatari põisrohi. Keda pole, seda pole. Aluseks herbaarlehed Kõikide levikuatlase kaartide ja teaduslike väidete aluseks on herbaariumis säilitatavad kuivanud taimedega paberilehed, millel on kirjas leidja nimi ning leiukoht ja -aeg. Levikuatlase sissejuhatuses on märge 300 000 herbaarlehe kohta. Nende hulgast on tubli kolmandik Riia maanteel Tartu servas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanikaosakonnas, kus töötavad ka Toomas Kukk ja Tiiu Kull. Kukk on väga nõudlik. Tema silmis ei ole ilma herbaariumis talletatud ja kontrollitud taimenäidiseta ühegi liigi levik Eestis teaduslikult pädev. Taimede kogumisel on ta ise eeskujuks teistele. «Sel aastal olen enda meelest suhteliselt vähe kogunud, ainult umbes 500 lehte,» ütles ta atlase tutvustamisel Toomel ülikooli ajaloo muuseumis. «Ma kardan, et teised taimekogujad jäävad kaugele tahapoole, ja ma ei tunne, et on põhjust rahul olla.» Taimi on kogunud ja osalenud levikuatlase teise alussamba püstitamisel ehk loenduslehtede täitmisel ka toimetaja Tiiu Kull. «Atlase heaks olen teinud välitöid kahe pikema tööperioodi ajal,» meenutas ta. «Kui ma 1984. aastal siia instituuti tulin, oli see nii-öelda taimede rahvaloendus kuum teema, kõikidel suvedel täitsime ruutude kohta loenduslehti.» Tegevus soikus poliitilistes ja majanduslikes pööristuultes. «Ja kui selle töö 1998. aastal uuesti üles võtsime, sai jälle igal suvel palju ringi käia ja taimede leiukohti kaardistada,» ütles Kull. Äsjasel suvel võis ta taas oma lemmikute, orhideede uurimisele pühenduda, sest raamatut asus lõpusirgele viima teine toimetaja, taimede kukeaabitsa autor. Esimesed märgid levikuatlase valmimisest ilmnesid aga juba kolm aastat tagasi, kui ilmus Tiiu Kulli ja Taavi Tuuliku koostatud «Kodumaa käpalised» (2002). Sellele trükisele lisavad suurte fotode kõrval jumet käpaliste levikukaardid. Nende päritolu kohta on märgitud nüüdse Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi eelkäija Eesti Põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituut. Teine atlase tuleku kuulutaja oli Toomas Kuke «Eesti taimede kukeaabits» (2004), mis on ühtlasi Eesti esimene levikukaartidega varustatud taimemääraja. Mitme põlvkonna töö Kuigi mitme põlvkonna botaanikute ühistöö – eessõnas on loetletud 270 taimetundja nimed, kes kõik on andmete kogumisele kaasa aidanud – on nüüdseks atlasekaante vahele saanud, ei ole see ometi lõplikult valmis. «Alalõpmata muutub midagi looduses ja ühiskonnas, mis mõjub ka taimeliikide levikule,» tõdes Vilma Kuusk, kes on levikuatlase heaks oma panuse andnud päris algusest, alates 1973. aastast, kuni äsjase sügiseni. Muutuvad ka teadlaste arusaamad taimeliikidest. «Me määrame ise oma varasemaid määranguid ümber, sest meie teadmised täienevad,» lisas Kuusk. «Paljud liigid on meil üles leidmata – me ei ole neid lihtsalt märganud, sest oleme teiselt poolt põõsast mööda käinud.» Niisiis on «Eesti taimede levikuatlast» paratamatult võimalik ja vajalik täiendada. Kas uues trükis või elektroonilisel kujul, on praegu veel otsustamata.
Nipet-näpet
taimeriigist • Eestis leidub umbes 1500 liiki pärismaiseid soontaimi, «Eesti taimede levikuatlases» on kaart 1356 kohta. • Suurimad sugukonnad Eesti soontaimede hulgas on korvõielised (354 liiki ehk veerand liikide üldarvust), lõikheinalised (95), kõrrelised (92), roosõielised (89) ja liblikõielised (59). • Suurimaks perekonnaks on võilill (166 liiki), järgnevad hunditubakas (81) ja tarn (69). • Levikuatlases on võililleperekonnast kaardistatud harilik võilill. • Võililleperekonna liikmete hulgas kasvavad Eestis ahtakattene, balti, lühikeelne, mätas-, kaunihõlmine, kaharalehine, petlik, erinev, kahelihambune, suurepärane, ahtaim, sirp-, ruuge, gotlandi, värvitu, verevataoline, vahelmine, võrdlehine, soonis-, väikesenutine, lõhestunud, ere, rand-, siledaviljane, liivi, ääris-, teesklev, kiivas, tumenev, lamekeelne, silmapaistev, eriline, lähedane, liiv-, ruugjas, tagasipaindunud, täht-, veetlev, soo-, habras, kollasesuudmene ja kuivalembene võilill. • Eesti kõige suuremate õitega orhideeliik ja üks suuremaõielisi pärismaiseid taimi üldse on kaunis kuldking, millest on saanud looduskaitse sümboleid paljudes Euroopa maades. Allikad: «Eesti taimede levikuatlas», «Eesti
taimestik», «Kodumaa käpalised»
|