Ülikoolis sotsioloogiat õppiv 21-aastane Liis Masik oli oma meeskonnaga kohal juba varajastel hommikutundidel. Meeskonda õnnestus tal kutsuda 16-aastane õde Made, sõber Meelis Rekker ning vanema õe mees Kaido Novozilov. Vanem õde ise jäi koju põõnama.

Ja ega see meeskond tühjade kätega tulnud. Tüdrukud käisid mõni päev varem koos isaga varjupaigas ringi vaatamas.

Agarad mehed

Katuste paigaldamisega tegelevas OÜ Emetras töötaval isal läks kõiki neid kodu ootavaid koeri nähes meel nii härdaks, et tõi firma kulul varjupaika hunniku laudu, prusse ja kuutide soojustuse materjali.

«Kas on meeter-kümneseid laudu?» hõikas Liis Masik kella üheteistkümne ajal reipalt. Sai oma laua ning kruvis selle akutrelliga kuudi raami külge.

Ehkki võiks arvata, et meespere üritab naiste loomahullusesse oma nina mitte toppida, tõestasid vastupidist nii Liisi meeskonnakaaslased kui ka ELSi liikme Kaie Kasemetsa kaasa Toomas Remmel.

Ja ime-ime, päeva peale lisandus tugevaid mehekäsi veelgi.Töökäsi oli ühel hetkel lausa nii palju, et kõigile kuutide juures tööd ei jätkunudki.

Selle aja said teiste seas 19-aastased Helen Kikerpill ja Triinu Puussaar pühendada varjupaiga asukatele – koer rihma otsa ja jalutama.

Laupäeval oli varjupaigas uut kodu ootamas kümme koera. Neist kaheksa jäid ELSile päranduseks eelmisest varjupaiga pidajast. Kaks uut koera sattusid sinna aga saatuse tahtel.

Lühijalgne taksikoera kehaga vanaldane Tuks istub suurema osa päevast oma kuudis.

Kui Maaja Mäll kuudi ukse ees oleva vaiba eemale tõmbab, paistavad pimedast veekalkvel silmad – Tuks ei suuda leppida sellega, et aastaid tema kõrval olnud peremeest siin ilmas enam pole.

Läinud nädalal toodi varjupaika ka kollane rõõmupall Raki, kes paar aastat tagasi siitsamast endale kutsikana perenaise leidis. Ka tema omanik lahkus Rakist varem ja kuts jõudis ringiga tagasi varjupaika.

Jalutama!

Heleni samm viib aga otsejoones varjupaiga värava ääres oleva kuudi juurde, kus kilkab ehtne «eesti hundikoer» Marta. Oh seda õnne, kui Martale pannakse kaela jalutusrihm ja kuts saab tutvuda ketiulatusest kaugemale jääva maailmaga.

Et teismelise-eas Marta jalutuskäiku lõbusamaks muuta, võtab Triinu endale rihma otsa 4-5-kuuse nimetu kutsika, kes välimuse poolest on justkui Marta suust kukkunud.

Peagi näeb varjupaiga territooriumil iga nurga peal vabatahtlikke, koer rihma otsas. Võimalike arusaamatuste ärahoidmiseks peab iga varjupaika siseneja tutvuma sealse kodukorraga ja andma selle kinnituseks allkirja.

Jalutama saavad isegi koerad, keda nädal tagasi varjupaiga pidajad ise ka puutuda ei julgenud, kuna koertega oli kaasa antud hoiatus: ettevaatust, kuri koer!

Nüüd aga liputab senine varjupaiga valvur, paariaastane kaukaasia lambakoera segu Pätu igale möödujale saba, laseb paigi teha ja jalutusringil vaatab inimesele sõnakuulelikult ja ootusärevalt otsa: «Kuhu nüüd?»

Must vallatu peni Hundu, kes kolme päeva eest inimese käe peale vaid urises, poeb nüüd kas või nahast välja, et ainult pai saada. Ja kui veel jalutama ka saab, ei suuda Hundu oma rõõmu enam kuidagi ohjes hoida!

Eriliselt veab aga kutsikaootel pisikesel Pipil, kes pärast väikest jalutustiiru sõitis Tartus oma doktoritööd kirjutava soomlanna juurde hoiukodusse. Selleks, et uued ilmakodanikud väljas külma ei peaks pelgama.

Jalutaks lõputult

Lõpuks on kõik varjupaiga koerad lausa mitu korda läbi jalutatud, aga ega neile sellest piisa. Tahaks ikka veel ja veel!

Pärast mitmeid jalutusseansse on veidi rahulikum ka beežikas imepehme karvapall Bobik, kes võis muidu oma kuudi ees lõputult ringe teha, kui ainult inimene tuleks ja pai teeks.

Stoilise rahuga vaatab teiste koerte elevust pealt väärikas kaukaaslane Bella, kes sattus varjupaika omaniku elukohavahetuse tõttu – pisike korter jäänuks õues elamisega harjunud koerale liig kitsaks.

Ometi tunneb Bella vana peremees sõbra käekäigu pärast muret ja on käinud varjupaigas ikka küsimas, kuidas daamil läheb, ja on talle kontigi toonud.

Ainus, kes veel inimesele saba ei liputa ja teda ligi ei lase, on hiljuti oma kutsikad kaotanud bokserisegune liivakarva kikk-kõrv. Ent soe vorstipirukas on vist see, mis sunnib pärastlõunaks argusele järele andma, ning koer laseb Maaja Mälli emal endale jalutusrihma kaela panna ja varjupaiga territooriumil ühe tiiru teha.

Kogu selle aja on agarad kuudiehitajad kassimaja juures kõva tööd teinud ja valmimas on juba neli kuuti. Soojustusega ja puha.

Pimeda saabudes on kõik neli peaaegu valmis, Liisi isa lubas nad varustada veel korraliku katusekattega.

Tartu Varjupaik

• Telefon 5333 9272

• Ametliku kodulehekülje valmimiseni näeb pilte aadressil www.koertekoda.net/foorum (Album → Tartu Kodutute Loomade Varjupaik)

• Konto number: 10220051737011

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.82