Torupillitrio lõpetab järjekordse loo, et anda pika ümarate seinte ja laega ruumi teises otsas esinemisjärg üle õhtu üllatusele – Austraalia aborigeenide bändile Didgeridoo.

Didgeridoo on teiselt poolt maakera tulnud ansambli, aga ka nende pika puust torukujulise põriseva heliga muusikainstrumendi nimi.

Kuulajate huvi on austraallaste mängu vastu kasiinos Toru nii suur, et viivuks ununevad lauale toodud mahlakad singitorud.

Kuulajate hulgas ei ole aga ainult tartlased. Pillilugude vaheaegadel on laudkondades kuulda ka soome, vene ja isegi läti keelt.

Rahvusvahelise tähelepanu keskmesse ei ole see osa Emajõelinnast sattunud ainult toruja kasiino tõttu.

Saunaparadiis

Vägevaks magnetiks on osutunud ka vana jaamahoone, mis on säilitanud tsaariaegse väliskuju. Kauni puithoone sisse on ärimees Rein Kilgi näpunäidetel ehitatud aga ihuharimise ja pingete maandamise võimaluste poolest rikkalik Saunaparadiis.

Lisaks soome, rooma, indiaani, india, inuiti ja türgi saunale leiab saunaline nimekirjast auru-, suitsu- ja infrapunasauna. Keset hoonet, kus vanasti tukkusid reisijad puupinkidel, on väheldane bassein. Erinevaid massaažiteenuseid on nimekirjas tosinkond.

Saunaparadiisi kliendid ei tunne rongide möödumisest tekkivat vibratsiooni, selle mõju võivad nad aga tajuda iga hetk omal nahal.

Nimelt muundavad vana jaamahoone alla paigaldatud seadmed vibratsiooni soojuseks, mis kandub Saunaparadiisi.

Rada raudtee kohal

Kahekorruselisse torujasse uude jaamahoonesse ei ulatu vibratsioon ega ka rongimootorite müra ja vilehuiked. Kabareesse kogunenud gurmaanidest muusikasõpru ei sega nende naudingutes miski.

«Ei, aitäh, tänaseks kõik,» ütleb üks akna all istuja ettekandjale. «Või ei , tooge siiski veel üks kohv. Ja kreemitoru ka!»

Ta vaatab paksude klaasidega aknasõõrist välja ja näeb oma tuttavat Maarjamõisa poolt üle raudteerööbaste tulevat.

Postidele seatud jalgrada lubab jalakäijatel ringi minemata kõndida otse Tiigi tänava algusesse.

Akna all istuja viipab tuttavale ja mõne hetke pärast on nad laua taga kõrvuti.

Taas on esinemisjärg Tartu Torupillitrio käes. Nagu kabareesse kogunenud paljurahvuseline publik kuuleb, on kavas koguni jaapani helilooja Toru Takemitsu loomingut.

Pärast marulist aplausi tartlastest triole lahkuvad mõned lätlased rongile, mis väljub torukujulise vaksali alumise korruse alt.

Nad mööduvad plakatist, kus on kirjas, et järgmisel õhtul esitab kabarees Toru poola muusikat Toruni Keelpillikvartett.

Arvamus

Enriko Talvistu, kunstiajaloolane

Enne 1876. aastat, kui Tartus veel raudteed polnud, viisid Kuperjanovi ehk endine Maarjamõisa tänav ja Tõnissoni ehk endine Viljandi tänav linnast välja, oma nimedes määratud sihtpunktidesse.

Veel hiljemgi pääses Tõnissoni tänava otsast veovankriga üle raudtee, kuni pikendatud perroon ja depoo selle võimaluse röövisid. Enne viimast sõda oli seal jalakäijate sild, kuid stalinistlike kahtlustamiste tuhinas lammutati seegi, sest «äkki keegi loeb vagunid üle».

Jalakäijasõbraliku ühenduse tarvidus kesklinna ja meditsiinilinnaku vahel on aga jäänud. Riia tänava viadukti aluse läbimine on paras ellujäämiskursus, Näituse tänava ülekäik on aga liiga linna servas.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala magistrandi Kerli Raamsalu lõputöös «Tartu raudteejaama tulevikuperspektiivid» (juhendajad Veljo Kaasik ja Katrin Koov) on esitatud tähelepanuväärne idee.

Kesklinna poolt sirgelt suunduv ja vähese autoliiklusega Tiigi tänav on vastakuti Tasuja tänavaga teisel pool raudteed ning viib otse Maarjamõisa uue haigla ja teiste meditsiiniasutusteni. Sammastele tõstetud tee üle paljude rööbaste sobiks nii patsientidele, arstidele kui ka arstitudengitele.

Lisaväärtusena on idee autor kavandanud silla peale futuristliku torukujulise raudteejaamahoone koos kohvikuga ning planeerinud uusi elamuid raudteeäärsele tühermaale. Ehk õnnestub raudtee veetornilegi funktsioon leida.

Mis siin ikka oodata, idee ellu!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.65