Uue aasta algul (12. jaanuaril) saavad linnavalitsuses kokku Tartu Haridustöötajate Liidu ja linnavalitsuse esindajad. Läbirääkimiste eesmärk on sõlmida 2005. aastaks kollektiivleping, mis sätestab lasteaiaõpetajate ja kooliõpetajate miinimumpalgad.

Küsimuse tuum on teadagi Tartu pedagoogide, eriti lasteaiapedagoogide kehvapoolses töötasus. Mäherdune on aga nende vastutus, koormus ja pühendumus, sellest võiks ju oode laulda – ent need ei toida.

Paberirulliga magistritädi

Laiem probleem kätkeb endas veel ridamisi probleeme, ebaõiglustki: praegu on kooliõpetajad lasteaiaõpetajatest võrdsemad – Tartus on lasteaiaõpetaja palk vaid 60% kooliõpetaja palgast, lisaks tükk maad lühem puhkus. Aga kvalifikatsiooni- ja atesteerimisnõuded on ühed ja samad.

Mil moel saab pedagoog end arendada, kui raamat maksab ligi viis protsenti tema kuupalgast? Teatris käia? Reisida?

Omaette probleem on kõrghariduse omandamine: «Õpetajatekoolituse raamnõuete» määruse kohaselt peaks 2010. aastaks kõigil, ka pensionieelikutest keskeriharidusega tegevõpetajatel, olema käes bakalaureuse tase.

Lõviosa kaugõppest on aga tasuline. Aastas 10 000 – 16 000 krooni oma kasinast palgast välja käia (või laenu tagasi maksta) on rohkem kui kaelamurdev ülesanne – omaenese pere ei saa ju selle nimel hambaid varna riputada.

«Ole sa või magister, ikka oled tualettpaberirulliga tädi,» iseloomustas seda suhtumist üks Tartu lasteaia vanemõpetaja.

Ja ons keegi kuulnud, et heale lasteaiaõpetajale lubataks topeltpalka? Või ehk ongi nõnda parem: nagunii tekitaks see vaid paksu verd. Selle asemel, et luua omaette preemiafond, tahetakse neid lennukaid mänge mängida kollektiivi sisekliima arvel.

Hariduslinn sabatuleks?

Et sügisel hääletas valitsev koalitsioon Riigikogu menetlusest jälle kord välja sotsiaaldemokraatide esitatud koolieelsete lasteasutuste seaduse muutmise eelnõu, mis oleks pidurdanud lasteaia kohatasu kasvu ja tõstnud lasteaednike palku, tuleb lahendus leida kokkuleppes linnavalitsusega. Muidu on tee püsti ees.

Tartus oli lasteaiaõpetaja keskmine palk lõppenud aastal 4400 krooni. See on vaid kolmveerand Tallinna kolleegide omast ja jääb alla Elva, Kuressaare, Rakvere ja mitme teise linna palgatasemele.

Pärnus võeti hiljaaegu vastu lasteaedade viie aasta arengukava, mille üks eesmärke on järk-järgult ühtlustada kooli- ja lasteaiaõpetajate palgad.

Ka meie peame oma läbirääkimistel panema maha selged märgid, mil moel vähendada kooli- ja lasteaiaõpetajate palgavahet – esiotsa 20 protsendini lähimatel aastatel. Kas võib siis hariduslinn Tartu jäädagi teiste sabas sörkijaks?

Linnavalitsus lubab tänavuse eelarve seletuskirjas lasteaiaõpetajatele 10-protsendilist palgatõusu. Isegi nii roosilisel juhul suureneksid veelgi käärid sama kvalifikatsiooni ja haridustasemega kooli- ja lasteaiaõpetajate palgatasemes.

Ent kui tarkadesse paberitesse süveneda, saab selgeks, et lubadus on katteta – lapse kohta eraldatava pearaha kasvuks munitsipaallasteaias on ette nähtud 6,9 protsenti.

Pearaha on lasteaia rahastamise süsteemi alus, kuhu on suurima kuluartiklina sisse kirjutatud töötajate palgad.

Lisaks peaks sealt jaguma elektrile, küttele ja veele; majanduskulude osa on aasta-aastalt vähenenud. (Tõsi, esimest korda on nüüd linnaeelarvest ette näha näpuotsaga raha ka jooksvaks remondiks ja avariide kõrvaldamiseks.)

Selline skeem on viinud olukorrani, kus iga lasteaed maksab oma töötajatele nõnda, kuis palgaraha jätkub ja jumal (loe: juhataja) juhatab. Või katuselappimine laseb.

Ühe ja sama töö eest võib Tartuski olla palgavahe 1000 krooni. Ja asendustasudeks – kui üks töötaja on näiteks õppepuhkusel – pole teisele võimalik isegi seadusega ette nähtud korras ületundide eest maksta. Sest palgafond lihtsalt ei lase.

Tänavu suureneb lasteaiaõpetajatele kohustuseks tehtud tasemekoolituse maht veelgi.

Seega, kas või nui neljaks, tuleb meil leida lahendus, mis annaks lasteaiatöötajatele kindlust homses päevas.

Tasuta haridus?

Põhilised majandamiskulud kaetakse lapsevanemate taskust, n-ö õppevahenditasust. Tartus on selle suurus praegu 190 krooni kuus, ja nõnda sõimerühmast peale ning 12 kuud aastas (ka puhkusekuul).

Sellest 50 krooni läheb oma lapse rühma õppevahendite ja arendavate mänguasjade ostuks ning 140 lasteaia ühisesse katlasse – mööbli, kardinate jms soetamiseks ning remondirahaks.

Peale osalustasu maksab vanem ka toidu eest: aiarühma täissöök on ümmarguselt 330 krooni kuus. Lihtne aritmeetika näitab, et paljudele peredele käib lapsele – saati siis mitmele lapsele – alushariduse andmine lasteaias lihtsalt üle jõu.

Tolle sügisel Riigikogus tagasi lükatud seadusemuudatuse üks sihte oligi kehtestada ülempiir, kui palju tohib vanemalt lasteaiakuludeks kasseerida – 300 krooni. Jagatakse ju kooliharidust Eesti riigis tasuta, sõnades vähemasti.

Muidugi peaks nii kooli- kui ka lasteaiaõpetaja palk olema riiklikult sätestatud astmepalkadena. Õiglane – ja loomulik – oleks jõuda võrdse palgataseme ja ühesuguse tasustamissüsteemini. Kuid ma ei ole utopist – see ei saa sündida kohe, vaid ikka sammhaaval.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33