Linnavolikogu esimehena arvan, et Tartule oli möödunu hea aasta. Meenuvad Turusilla avamine, linnakodanike arvu kasv taas üle 100 000 piiri. Ka Tartu linna päev. 2004. aasta eelarve sai üsna hea. Meeldiv, et linna kassasse tuli aasta lõpuks tulumaksudest üle seitsme miljoni krooni üle plaani - see näitab, et linlastel on hästi läinud.

Algaval aastal on kõige olulisem muuta suhtumist. Eesti elus on suureks ohuks vihkamise ja vaenumeeleolude külvamine. Need, kes valitsemisega hakkama ei saa, on ikka vaenlasi otsinud ja välja mõelnud - keegi peab ju süüdi olema.

Jutud korruptsioonist Eesti suurtes linnades, kus kuuldavasti olevat ametis «valed» koalitsioonid, kuuluvad minu arvates sellesse kategooriasse.

Teine sõlmküsimus on Euroopa Liitu minek. Euroopal läheb siis hästi, kui igaühel on oma kodus asjad korras. Aga mõned juba laulavad kuskilt nagu kuuldud laulu, et minu aadress ei ole maja või uulits, vaid aadress on mingi liit.

See, mis toimub meie haldusreformiga, paneb nutma. Puudub normaalne kontseptsioon, pole üritatudki analüüsida meie endi ja naabrite ajaloolisi kogemusi.

Omavalitsused tekkisid sellepärast, et Puhja valla juhtimine Riiast oli mitu korda kallim ja abitum kui Puhjast. Ja riik on edukas siis, kui saab Tartu või Elva valitsemist võimalikult palju just nendesse linnadesse delegeerida.

Omavalitsusüksused on kogu Euroopas pidevalt suurenenud. Aga siiski piisavalt aeglaselt, et jääda eelkõige kohalike huvide kaitsjaks, keskvõimu otsustuste tasakaalustajaks.

Omavalitsus on Euroopas riigi partner, mitte käepikendus. Omavalitsuste territooriumide suurenedes ei ole allapoole jäänud vaakumit, on linnaosade kogud, ka näiteks asumi, linnaosa või valla ajalehed, või lähiraadio, või veebilehekülg.

Tartus on linnaosade liikumist siiski näha, ja mitte ainult Supilinnas või Karlovas, vaid õnneks mujalgi. Vahva, et näiteks annelinlased on oma linnaosa kaunistamises-korrastamises käed külge pannud. Näiteks kevadises puude istutamise kampaanias.

Aga jah, millegipärast tekib supilinlus (üldmõistena) ikka siis, kui supilinnad on ohus, mitte siis, kui kõik läheb normaalselt. Mingeid suuri jamasid, mis sunniksid ühe või teise linnaosa inimesi oma õiguste kaitseks lippude alla kogunema, ma küll ei tahaks.

Seisame ida ja lääne piiril ning töötame kahel rindel. Ajaloolasena osalen Eesti esindajana Euroopa Teadusfondi uurimisprojekti juhtivas komitees, kirjutame Euroopa ajalookirjutuse ajalugu.

Euroopa Liidu kodanikul on nimelt identiteedikriis - korralikku Euroopa ajalugu ei ole paberilgi, mis siis selle teadvusse jõudmisest või omaksvõtmisest rääkida.

Teiselt poolt üritan leida aega töötamiseks Venemaa Riiklikus Ajalooarhiivis Peterburis, mis on Eesti ajaloo allikate ülimalt tähtis hoiupaik. Üsna varsti võidakse see arhiiv pikaks ajaks sulgeda, sest Putin on lubanud arhiivi hoonetesse, senati ja sinodi paleesse ja Lavali majja, Moskvast üle kolida Vene Föderatsiooni Ülemkohtu.

Jaak Aaviksoo
Tartu Ülikooli rektor

Aastavahetusel tundub sageli, et seljataha jääv on olnud rohkem ettevalmistus eelseisvale aastale. Ülikool värskendas oma juhtimist ja pidas plaane tulevikuks ning uuel aastal peab kõik need ilusad mõtted ja ideed ellu viima. Õnneks on plaanide teostamiseks rohkem kui üks aasta aega, ent alustama peaks kohe.

Rahvusülikoolile tuleb ehitada seaduslik alus - alustame Tartu Ülikooli seaduse uue versiooni koostamist.

Teadus- ja õppetöö rahvusvahelist mõõdet tuleb veelgi tugevdada - loodame eelseisval aastal kutsuda välismaalt koju nii mõnegi siit varem lahkunud teadlase,aga leida akadeemilisele perele täiendust ka välisteadlaste hulgast.

Ülikoolis on oluliselt laienenud tehnoloogiauuringud - kindlasti hakkame ehitama tehnoloogiainstituudi hoonet Nooruse tänavale.

Tähelepanu doktoriõppele kasvab - loodame jõuda saja kraadikaitsmiseni.

Enim on häirinud Eesti elu süvenev politiseerimine: argumendid, väärtused, kogemused ja teadmised on sunnitud taanduma (partei)poliitiliste huvide ees enam kui kunagi varem. Loodan, et kodanikuühiskonna institutsioonide tugevdamisele kaasaaitamine aitab ühtlasi sellest poliitlastehaigusest üle saada.

Muidugi tegi lahkuval aastal muret üha enam väljajoonistuv tendents muuta haridusasutused, sh ülikoolid, saapavabrikuteks. Kohati nappivast haritusest kantud ettekujutus, et haridus on vaid tööjõu tarbimisväärtuse suurendamise meetod, ja sellega kaasnev kihu muuta ülikool sammastega kutsekooliks ei ole mitte ainult murettekitav, vaid suisa ohtlik.

Eelseisval aastal tuleb teha tõsist tööd, taastamaks ja tugevdamaks arenenud riikidele omast lähenemist, mis näeb hariduses eelkõige inimväärse elu ja ühiskonna jätkusuutlikkuse tagajat.

Ants Juske
Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor

Eelmisest aastast jääb hingele Eha tänava maja, mis peaks olema meie kooli peamaja - kuskilt ei paista raha, millega see omaaegne aparaaditehase hoone, nüüd juba tondiloss, korda teha. Projektid ja ehitusload on olemas, millegi muu kui raha taga asi ei seisa.

Kui saaks seal alustada mingitki ehitustegevust, kas või järguti, sest hoone amortiseerub iga aastaga üha rohkem. Karlovas haigutav tondiloss ei ole ka linna huvides, aga tundub, et linn hoolib vaid kesklinnast, sealt veidi eemal asuv Karlova teda enam ei huvita. Aga eks meie kool olegi haridus- ja teadusministeeriumi halduses.

Ühe eelmise aasta algul antud lubaduse olen murdnud: skulptuuritudengid, kellele lubasin sooja ruumi, peavad veel sellegi talve olema Kuperjanovi tänava vanas barakis, sest haridus- ja teadusministeeriumilt ei õnnestunud raha saada.

Seal on ikka kohutavad tingimused, kuigi skulptorid vajavad tööks hoopis erilisi tingimusi. Olen sinna vedanud ministeeriumi ametnikke olukorda tunnistama, aga kogu jutt on olnud kurtidele kõrvadele.

Mul on lausa kahju lastest, kes teevad muu hulgas tööd ka linnale - needsamad populaarsed tänavatõkised valmivad külmas telgis.

Samas olen kuulnud, et kui Euroopa struktuurifondidest raha saabki, läheb see kutseharidusele. Meie rakenduskõrgkoolina oleme kukkunud nagu kahe süsteemi vahele, meie rahastamine on jäänud toppama.

Mulle hakkab vägisi tunduma, et struktuurifondidest raha saamiseks tuleks unustada kunst ja kvaliteet ning hakata treima mingeid juppe. Samas peaks just rakenduskõrgkool hoolitsema selle eest, et tagada linnakeskkonna visuaalne kujundamine professionaalsel tasemel.

Meil pole kõrgkunstiga tegelemise ambitsioone nagu kunstiakadeemial, aga me ei taha olla ka kutsekool, kus restaureeritakse mööblit või köidetakse raamatuid. Meie nishsh oleks nende vahepeal, aga see arusaamine ei jõua kohale ei ministeeriumis ega ühiskonnas.

Kunstnike liidus on tuhatkond liiget, iga aasta lõpetab ligi 300 kunstihariduse saanut - seda potentsiaali võiks ökonoomsemalt rakendada just visuaalse keskkonna korrastamiseks, disain ja arhitektuur on ikka väga kommertslikuks läinud. Meie baarides, kohvikutes ja restoranides vohab selline visuaalne müra, et ei taha sissegi astuda!

Mul on kahju lastest, kellesse süstitakse teadmist, et nad kõik on suured kunstnikud, tegelda tuleb ka praktiliste asjadega. Tegelda selle nishiga, mis on professionaalsete kunstnike käest ära libisemas - et seda ei täidaks igasugused halturtshikud.

Mida mina saaksin ära teha? Ühelt poolt saan kritiseerida, teiselt poolt koolijuhina suunata oma õppejõudusid kõrvale sellelt libedalt teelt - et kui koolile tuleb tellimus ja tellija tahab täielikku rämpsu, siis nemad ei suunaks oma õpilasi rämpsu tootma. Tuleb olla nõudlik, et hoida latt kõrgel - muidu me ei olekski ju kunsti kõrgkool.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0