Kolm vaala, millel võiks põhineda Lõuna-Eesti edulugu, on Põlva maavanema Urmas Klaasi ja Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre arvates haridus, infrastruktuur ja töökohad. Kas sellest piisab?

Mis argumentidega neile inimestele vastu hakata? Mis argumendid oleksid Lõuna-Eesti – selle jutuajamise käigus peame Lõuna-Eestina silmas Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Valga- ja Võrumaad – puhul nii tugevad, et suudaksid seda mõtteviisi vähekegi muuta?

Klaas: Vastu saab hakata tegudega, kraaklemine elu edasi ei vii. Tark oleks keskenduda millelegi asjalikule.

Mulle teeb praegu tõsist muret Peipsi ja Pihkva järve keskkonnaseisund. Just Peipsi on vaieldamatult see, mis kogu Lõuna-Eestit puudutab.

Täna lööb Euroopa suuruselt neljanda järve keskkonnaseisund häirekella. Pihkva linn laseb aastas mööda Velikaja jõge järve 7 miljonit kuupmeetrit reovett läbi 64 toru.

Räägime turismi arendamisest, magevee reservuaarist, kalandusest ja teistest võimalustest, mida Peipsi endas kätkeb, aga kui jätkub Peipsi reostamine sellise tempoga, võime tõmmata kriipsu peale kõikidele ilusatele kavatsustele.

Kalmre: Lõuna-Eesti puhul tavatsetakse rääkida ilusast ja puhtast loodusest – mis on selle Peipsi näite põhjal hullemas seisus kui arvame –, kuid me ei suuda siin ju ilmaski konkureerida Lõuna-Euroopa või ajalooliste suurlinnadega.

Ei tule meile siia sajad tuhanded turistid, kes meie elu üleval ja elevil hoiaksid. Lõuna-Eesti pääsetee peab olema kusagil mujal.

Klaas: Ma ei usu, et meie klimaatilistes tingimustes saab turismi ja taevamanna vahele panna võrdusmärgi. Tööhõive ja mainekujunduse seisukohalt on turism aga kindlasti oluline ja kindlasti on turismivaldkonnal hulk arenguruumi.

Ilmselt muutub turism veelgi spetsiifilisemaks ja pakub enam võimalusi väikeettevõtjatele, kui nišše oskuslikult ära kasutada. Eeskujuks on Iirimaa, kus ka ühe perekonna baasil arendatakse turismi – väikselt, targalt oma võimalusi kasutades ja loodust säästes.

Peame ka seda arvestama, et kui elame ise siin Lõuna-Eestis, siis meile on kõige tähtsam ikka puhas elukeskkond, et siin oleks hea elada.

Küll aga võiks Lõuna-Eestit majanduslikus mõttes aidata ja arengut kiirendada see, kui mõtleksime rohkem kohaliku energia kasutamise peale. Omast kaubast nii soojus- kui ka valgusenergia tootmisele.

Kalmre: Kas peate silmas jõgesid? Hakkame uuesti Leevakuid ehitama…

Klaas: Pean silmas kõike, mida on võimalik energia tootmisse rakendada, kõigi energiakandjate ärakasutamist.

Põlva maakonnas näiteks oleme alustanud energeetiliselt autonoomse maakonna projektiga. Praegu kaardistame kõik selle, millest on võimalik soojust ja valgust toota. Paralleelselt kaardistamisega oleme väga tõsiselt käsile võtnud katlamajade üleviimise kohalikule küttele. Nagu Tartuski.

Mis puutub Leevakusse, siis sealne hüdroelektrijaam saab praegu põhjaliku remondi ja hakkab varsti uuesti elektrit tootma.

Kalmre: Järelikult hakkpuit, turvas…

Klaas: Just nimelt. Kõik, mis põleb. Toon ühe näite: Hanikasel Orava vallas köetakse külakeskust teraviljajäätmetega. Talunikul, kes tegeleb teraviljakasvatusega, jääb suurte mahtude juures alati üle ebakvaliteetset teravilja. See aga põleb ja annab sooja. Samasugusele küttele viiakse üle Orava põhikool, Viluste põhikool.

Kalmre: Lõuna-Eesti päästab järelikult naturaalmajandus: ise teen ja ise tarbin.

Klaas: See oleks liigne lihtsustamine. Asja mõte on selles, et rohkem raha jääks kohapeale. Energeetiliselt isemajandavad piirkonnad on väga tugevalt arenenud Austrias, Soomes ja Rootsis, kus meie inimesed on käinud ka õppimas.

Kalmre: Rahvastikuandmete uurimine näitab, et Lõuna-Eesti elanikkond väheneb. Ja arvud vähenevad ka noorte hulgas. Viie aastaga, kui võtta aastad 2000 ja 2005, on kõikide siinsete maakondade rahvastik vähenenud 1000–1500 inimese võrra.

Vaatasin ka 25–29-aastaste vanusegruppi, ka see kahaneb kogu aeg. Kui 17–25-aastased käivad eeldatavasti õppimas, siis 25–29-aastased võiksid juba olla paiksed, tulla tagasi.

Õppima minek on selge ja loogiline, kuigi mina panin oma toppi ka mõtte, et vähemalt neli Lõuna-Eesti kooli väljastpoolt Tartut peaksid olema Eesti kahekümne parima kooli hulgas. Miks noored lähevad õppima mujale?

Klaas: Mõtlete üldhariduskoole.

Kalmre: Jah.

Klaas: Haridus on üsna tundlik teema, omavalitsused ei taha sel teemal pahatihti kuigi kaugele ette vaadata.

See on ju väga õige, et haridus ja kool on piirkonna arengumootor. See on tõsi. Aga kui vaatame sellest punktist, mida küsisite: miks laps, kes lõpetab siin põhikooli, läheb edasi õppima hoopis Tartusse, kuigi tal on võimalik jätkata gümnaasiumis ka oma koolis.

Kusjuures ta ei lähe Tartus mitte Treffneri gümnaasiumi, vaid hoopis Kivilinna gümnaasiumi või Descartes’i lütseumi, mis ei ole Eesti koolide absoluutses tipus.

Peame endale aru andma, et kuna õpilaste arv väheneb, tuleb koolides ette näha muudatusi. Esimene kooliaste peab tingimata olema võimalikult kodu lähedal. Samas on tublide õpetajate arv piiratud – nii, nagu Eestis on kõikide tublide spetsialistide arv piiratud. Meid on lihtsalt nii vähe.

Tulevik on selles, et igas maakonnas on üks või maksimaalselt kaks tugevat, klassikalist tippgümnaasiumi. Niisugused, mis annavad gümnaasiumihariduse à la Tartu Treffner või Miina Härma.

Kalmre: Kui palju praegu maakondades gümnaasiume on?

Klaas: Praegu on viis-kuus, mõnes isegi seitse gümnaasiumi, sõltub maakonna suurusest. Õpetajate ja ainespetsialistide vähesuse juures tekitab niisugune pillutatus ebaühtluse. Ühes koolis on üks aine tugevam, teises teine, kolmandas kolmas. Sõltuvalt sellest, kus see üks tugev õpetaja töötab.

Kalmre: Kas ma saan õigesti aru: me peame vähendama, et olla tasemel.

Klaas: Jah, me peame vähendama ja ümber kujundama, et olla tasemel. Et mitte seda jõudu, mis meil on, laiali pilduda. Paras kontsentreerumine ja spetsialiseerumine on paratamatus. Teisiti ei ole võimalik tagada kvaliteeti.

Aga loomulikult tähendab klassikaliste gümnaasiumide arendamine samal ajal hea kutseõppe ja eelkutseõppe arendamist ning keskkoolidele oma niši leidmist. Oluline on see, et ükski kool ei kujutaks endast ummikteed.

Näiteks viime Põlva maakonna koolidesse sisse majandusõpetust. Olen nõudnud ja eest vedanud, et kõikides koolides oleks majandusõpetus ja töötaksid õpilasfirmad. Värska gümnaasium on siin pioneeriks, nende õpilasfirmad on nii tugevad, et käivad rahvusvahelistel konkurssidel ja võidavad auhinnalisi kohti.

Ja nende laste mõjul on ka vanematest saanud ettevõtjad.

Kalmre: Mulle tundub, et ka Tartu võiks ennast rohkem Lõuna-Eestina tunda. Praegu näib kohati nii, et Tartu Eesti teise linnana tahaks pigem konkureerida Tallinnaga, mitte vedada enda järel Lõuna-Eestit.

Kui ütleme, et Tartu missioon on olla Lõuna-Eesti eestvedaja, et Tartu on Lõuna-Eesti pealinn, siis paljude arvates me justkui madaldame Tartut. Kas Tartu peaks olema Lõuna-Eestile senisest suurem eestvedaja?

Klaas: Ta peaks olema jõulisem liider. Tartu hääl nii Eestis kui veelgi laiemalt – näiteks vanal Liivimaal – peaks olema tugevam. Praegu ei kosta Tartu piisavalt selgelt ja jõuliselt ning piisavalt kaugele.

Ja ma arvan, et üks põhjus, miks ta ei kosta, ongi see, et ta kardab ennast nimetada Lõuna-Eesti pealinnaks.

Kui Tartu esineks avalikus ruumis (näiteks meedias) jõulisemalt Lõuna-Eesti ühendajana, siis kahtlemata kostaks tema hääl kaugemale.

Kalmre: Tartu tahab võistelda Tallinnaga, ent tal on justkui lihtsam võistelda ise ja üksinda. Kui ta hakkab kaasa vedama – palun vabandust! – mahajäänud maakondi, siis need takistaksid tal Tallinnaga võistelda.

Klaas: Kui väga pilti võimendada ja seda mustvalgeks maalida, siis laias laastus ma jagan seda mõttekäiku. Tulemuseks on aga see, et Lõuna-Eesti hakkab oma keskusena nägema üha rohkem Riiat. Ja seda Riia-teemat ei tohi alahinnata.

Võrreldes Tallinnaga on Riia suurem ja võimsam, ka jõukam. Tema potentsiaal on suurem, juba geograafilise asukoha tõttu. Kui nädalavahetusel Riias ringi liikuda, kuuleb seal juba praegu väga palju eesti keelt.

Põlva seisukohalt pole aja mõttes vahet, kas minna lennuki peale Tallinnas või Riias. Pealegi saab Riiast lennata palju rohkematesse kohtadesse.

Kalmre: Nüüd on paras hetk tegelda infrastruktuuriga. Mina olen enda koostatud topis pannud esikohale kiire ja korraliku rongiühenduse Tallinna ja Riiaga.

Kui nüüd intrigeerida: ehk on energia kulutamine Tartu lennuvälja eest võitlemisele suhteliselt mõttetu, pigem võiks selle energia kulutada Tartu–Riia kiirrongi peale?

Klaas: Olen seda meelt, et Tartus peab kahtlemata olema lennuväli ja kindlasti neid lennukeid seal ka maanduks.

Tartu lennuliikluse teema on vajalik ja aktuaalne. Kuid meil ei ole siin ikkagi nii palju reisijaid, et üks Boeing täis panna ja Berliini minna. Siis see lennuk ka lendama ei hakka. Järelikult tuleb teha valikuid.

Ma ei taha sugugi pisendada Tartu–Tallinna maantee vajalikkust, kuid olen kogu aeg mõelnud selle peale, kui oluline on Tallinna–Tartu vaheline tõeline kiirrong. Ja sama ka Riia suunas. Kui jõuda Tartust Riiga poolteise-kahe tunniga, avaks see Lõuna-Eestile uued võimalused liikuma pääseda.

Toon ajaloost ühe võrdluse. Eesti maa ja rahvas said tugevaks tänu sellele, et kasvas rahva omavaheline läbikäimine. Ja kasvas see just tänu Tallinna ja Tartu vahelise raudteeliini käimapanekule. Rahvas pääses liikuma.

Muuseas, toona sõitis rong Tartust Tallinna seitse tundi ja viiskümmend minutit.

Rongiliikluse seisukohalt on veel väga oluline – ja see on ka majandusliku arengu seisukohalt oluline – Koidula tolli- ja piirijaama rajamine. Oluline mitte ainult raudtee läbilaskevõime suurendamiseks, kaubarühmade kombineerimiseks ja logistikateenuse arendamiseks, vaid ka Kagu-Eesti ühendamiseks üheks raudteeringiks.

Kalmre: Ennustame: Tartust Tallinna tunniga, Tartust Riiga poolteise tunniga. Mis aastal?

Klaas: Julge küsimus. Seda on kiiresti vaja.

Kalmre: Et siis millal?

Klaas: Aastal 2012…

Kalmre: See on vist suhteliselt optimistlik.

Klaas: Unistused viivad elu edasi.

Urmas Klaasi Lõuna-Eesti edu top 10

1. Infrastruktuur korda: teed augu- ja tolmuvabaks, raudtee turvaliseks ja kiirrongid liikuma, internet kõigile soovijaile, Tartu lennuväli nüüdisaegsemaks.

2. Tasemel haridus: igasse maakonda tippgümnaasium, ajakohased õppebaasid kutsekoolidesse, ümberõppe võimaluste loomine.

3. Ülikoolide ja Tartu teaduspargi arendustegevus peab jõudma Lõuna-Eesti ettevõtetesse.

4. Tugevad haldussuutlikud ja investeerimisjõulised omavalitsused ning nendevaheline koostöö.

5. Hoogne keskkonda sobivate elamute ehitamine kõikjal Lõuna-Eestis, sest noored vajavad oma elamist.

6. Kohaliku energiaressursi ärakasutamine.

7. Peipsi ja Pihkva järve reostamise lõpetamine.

8. Regionaalne prügila ja jäätmemajanduse korrastamine.

9. Koidula raudteepiirijaama kiire valmisehitamine.

10. Lõuna-Eesti vajab oma meediat – päevaleht, telekanal.

Vahur Kalmre Lõuna-Eesti edu top 10

1. Kiire ja korralik rongiühendus Tallinna ja eriti Riiaga.

2. Neljarealine Tartu–Tallinna maantee.

3. Vähemalt neli kooli (v.a Tartu koolid) Eesti 20 parima kooli hulgas.

4. Wifi-võrk kõikjale Lõuna-Eestis.

5. Tartu kui Lõuna-Eesti tugevaim eestvedaja.

6. Reisilaevaühendus Tartu–Pihkva vahel.

7. Maailmatasemel Otepää suusakeskus.

8. Võrust, Haanjast ja Antslast võrsuvad tippsportlased, selleks palju spordiplatse Lõuna-Eestis.

9. Peipsiääre areng koos Eesti parimaks pürgiva Värska sanatooriumiga.

10. Lõuna-Eesti kultuurifestival (vaheldumisi maakondade korraldada).

Kui on ettepanekuid top 10 täiendamiseks või on pakkuda lausa oma top 10, siis kirjuta tartu@postimees.ee.