Ja igal aastal alustab jõul trügimist üha varem ja varem. Õllekõhtude ja punapõskedega varustatud motoriseeritud jõulutaadid pöörlevad ja koogutavad poeaknail juba sopases novembris, Jeesuslaps sõimes sekundeerimas ning Hommikumaa targad omakorda tolle kõrval valvel. Plastkuused, kellukesed, vanikud ja elektrilambid tõmmatakse igasse võimalikku ja õige mitmesse võimatusse kohta üles lausa viimaste puulehtede langemise aegu.

Olgu, see on ehk väike liialdus. Aga ikkagi – kes ütles, et jõulupühad on aeg mingiks müstiliseks enesessevaatamiseks ja oma lähedastega olemiseks? Pole ju midagi sellist! Üks osturalli puha, on meil siis sellest kahju või tunneme hoopis heameelt.

Tavalisest erinev

Antoniuse Gildi õu Lutsu tänavas oli laupäeva pärastlõunal kottpime. Noh, mitte päris, üle kõrvalmajade katuste ikka mingit valgust paistis. Aga nii pime oli küll, et lehe jaoks õue pealt mingit asjalikku pilti poleks vist teha saanud. Vist.

Just siin avatakse aga järgmisel kolmapäeval, 14. detsembril viis päeva kestev jõuluturg, mis püüab tavapärasest, juba harjunud jõulumelust erineda.

«Jõulupühad on ju tegelikult ilus traditsioon,» ütleb Airi Gailit, Antoniuse Gildi tekstiilikunstnik Lutsu 3 majas, kus gildimeistrid oma kodades turuks valmistuvad. «Aga nad on justkui ära lörtsitud. Ei pea kõik olema punane, roheline, valge ja lataki! nagu kirvega pähe lööma. Püüame seda natuke värskendada.»

Gailiti jutu fooniks nurgas jorisenud õmblusmasin vaikib. «Tahame teha nii, et oleks ehe,» lisab teine nahakunstnik Mariana Jürimäe plaanitava turu kohta.

Jõulude värskendamine tähendab ajaratta tagurpidi käimalükkamist. Antoniuse Õue tegevjuhi Inga Talvise kinnitusel saab jõuluturu läbivaks stiiliks 20. sajandi alguse Eesti talurahvaturg. Stiilinõue kehtib eelkõige kauplejaile: kasukad, vildid, suurrätid, käpikud. Suusajopiga leti taha ei saa ja burgereid ei müüda.

Hoopis kõike muud: piparkooke, hõõgveini, karamellõunu, Antoniuse põrsasaiu. Enesestmõistetavalt muidugi kunsti ja käsitööd, lisaks kontserdid ja õpitoad. Ka kõik Antoniuse Gildi kojad on vaatamiseks avatud.

«Isetehtud asjad,» võttis Talvis Antoniuse Õue jõuluturu kahe sõnaga kokku.

Stiilipuhtuse nimel üritatakse isegi elektrist hoiduda – niipalju kui vähegi võimalik. Küünalde-tõrvikute valgus ning söepajad peaksid soojust ja valgust pakkuma sedavõrd, et elektrilampe ei pea süütama.

Aegsasti alustatud

Selleks, et turul ikka kõik asjad õigeks ajaks paigas oleksid, olidki meistrid juba läinud laupäeval Lutsu tänavale oma kodadesse kogunenud ja ettevalmistustega alustanud. Lööktööks ettevõtmist vahest nimetada ei saanud, kõik kulges pigem tasa-ja-targu õhkkonnas.

Sellepärast vara alustatigi, et asju mitte päris viimase öö peale jätta, selgitas Gailit, kes ise valmistas ennesõjaaegsetel kangastelgedel (päris enda omad, päranduseks saadud) kaltsuvaipu turule tulevate istepinkide katmiseks. Selgus, et töö on lihtsamast lihtsam, isegi mõtlema ei pea eriti midagi. Vähemalt sellise lihtsamat sorti vaiba tegemisel.

Proovisime fotograaf Lauriga ise kah järele. Tõepoolest, mõtlema eriti ei pidanud, aga need paar järgmist riba ei tulnud miskipärast päris nii kenad kah kui eelmised.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5