Selles valdkonnas ma uut maailma ei avasta. Bernhard Shaw on öelnud, et kool on ühiskonna minimudel - siin õpitakse selgeks kõik ühiskonnas vajalik. Veetilgas peegeldub maailm, koolis peegeldub ühiskond. Kõik ühiskonna lainetused käivad läbi kooli ehk siis kool läbib kõik ühiskonna lainetused. Mõni laine tabab eriti valusalt, surub maha, ja tundub, et kool ongi praegu sellise laine surve all. Seda survet püütakse tõkestada probleemi teravama püstitamisega ühiskondlike institutsioonide poolt, kuid igal nähtusel on oma seadused.

Põhjas ei ole veel oldud ja vahest ei ole ka üheksas laine veel kohal, ehk suudame tema tuleku isegi ära hoida.

Kuid see on raske, sest vastavaid kaldakindlustusi ei ole ehitatud - vanad arvati kolikambrisse kuuluvat ja uued väärtushinnangud ei toimi.

Vabadus on tänapäeval nii suur, et tema haaret ei hoomata, õigusi võetakse kohustusteta. Ühiskond on mugav, jätab paljud asjad iseregulatsiooni hoolde ja saab ühel hetkel kurjaks, et miks keegi ometi ei reguleeri.

Praegu on lükatud süüpinki õpetaja. Eks ta pea seal ka olema, sest on ju õpetaja üks ühiskondlike väärtuste kandjaid ja kultiveerijaid. Kuid temast eespool peavad olema lapsevanemad kui lastele igipõliste moraalinormide esmatutvustajad ja kasvatatavusele aluse panijad.

Nende vahel on õpilane.

Hea kui hiljagi

Kuhu paneme ühiskonna? See asub nende ümber, kes mõjutavad kogu protsessi oma riiklike tõekspidamiste ja riiklike sammudega.

Seda ei ole eriti tähtsaks peetud, kuid valitsusliikmete viimastest avaldustest lähtudes paistab, et tahetakse jällegi hakata tähtsaks pidama.

Mis siis koolides toimub? See, mis on toimunud läbi sajandite. Maailm on julmemaks läinud, ühiskond on oma liikmete vastu ükskõiksem. Propageeritakse ju meilgi mõtteviisi, et iga ühiskonnaliige peab ise hakkama saama. Paljude inimeste sõnavarast on kadunud sõnad halastus, kaastunne, rüütellikkus.

Kas ka õpetaja on muutunud? Ei usu. Ta lihtsalt ei suuda toime tulla ühiskonnas vohava vägivalla ja isikliku kaitsetusega ega sellega, et vägivalda tõkestavaid vahendeid sisuliselt pole.

Koolivägivalla teema teravalt päevakorrale tõstmine on vajalik, paraku on see kõvasti hilinenud. Aga hea, et seda nüüdki tehti.

Poliitikud on õpilasvägivalla tõstnud kõrgemale teistest vägivalla liikidest, mida ma tavakodanikuna mujalgi tunnetan: igapäevane liilusvägivald maanteel, võimalus peksa saada raeplatsil, Toomemäest rääkimata, ja kuulata roppusi bussis sõites.

Julmuse esimene samm

Üks suurimaid negatiivseid elamusi ootab mind igal õhtul teleprogramme vaadates. Kuid see on juba minu enda süü - lülita televiisor välja. Või lülita teisele kanalile, kuid seal on sama - niisiis lülitan välja.

Alaealine muidugi ei lülita ja vaatab põnevusega kõike. Tema jaoks on seal vahva maailm.

Inimesele kuul peale ei hakka, pomm ei tapa ja filmikangelaste põhitegevus tundubki olevat äge kaklus. See on vahva värk: pärast on kõik ju terved ja kasutatud võttedki ilmselt lubatud.

Kõigepealt lüüakse vastane pikali ja siis jalgadega, ikka jalgadega maaslamaja pihta, pealegi veel mitmekesi. Nii astub julmus esimese sammu inimese ellu.

Kooli toob väikemees (aga mis väikemees, ropendada täismehe sõnadega oskavad paljud) kaasa koduse kasvatuse või kasvatamatuse ja tihti ka õpetuse: kui keegi sulle liiga teeb, anna aga vastu. Pahanduste puhul on vanema toetus kindlustatud ja õigustus muidugi ka.

Ei tea, millised pidid olema selle esimeses klassis õppiva kodaniku eeskujud, kes pärast õpetaja löömist jalaga teatas: «Sinuga räägin ma oma advokaadi juuresolekul!»

Lõputu ring

Kool on üks omapärane maailm, kus tuleb ennast aina kehtestada, on siis tegu riigieksamite või kohaga omavaheliste suhtluste hierarhias.

Et olla positiivne, peab pingutama, aga paraku ei paista see ka silma - positiivseid on ju enamik. Negatiivne läheb paremini peale.

Veel parem, kui mind kardetakse. Hea on olla boss, olla lahe, suhelda vabalt. Ja jõudu proovida nende kallal, kes vähem vastupanu osutavad. Huligaan on üldiselt arg.

Niimoodi kasvabki seltskond, kellega õpetaja tegeleb tunnis ja vahetunnis, käib nende kodus, vestleb ja selgitab seda, mis niigi selge.

Mida vanemaks õpilane saab, seda ühepoolsemaks need vestlused muutuvad, sest õpilane saadab oma õpetaja pikalt ja vanemad talle takkaotsa järele.

Ühel hetkel tunnistab ka lapsevanem, et ei saa enam hakkama, ja palub koolil midagi ette võtta. Klassid kirjutavad avaldusi, et teatud õpilane minema saadetaks, sest ta ei lase teistel tööd teha.

Ei tea, kas see on imerohi, et klassikursuse kordamist enam ei planeerita.

Hiljaaegu said koolid haridus- ja teadusministri allkirjaga dokumendi «Ringkiri koolidele. Turvalise õpikeskkonna loomine ja koolivägivalla ennetamine».

See on tore dokument ja selles pakutud abinõud ja tegevused ongi koolide igapäevatöö. On alati olnud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5