Ilmar Novek

Omal ajal peeti suurlinnaks üle miljoni elanikuga linna. Kogu Eesti elanikkond ületab selle normi vähem kui poolteist korda  ja ükski meie linn ei küüni suurlinna lähedalegi, kuid ometi suhtub maailm meisse lugupidamisega.

Väikeriik, seda küll, kuid rahvusvahelist respekti jagub kõigile. Seda tunnistavad nii möödunud kui ka käesoleva aasta kõrgete väliskülaliste visiidid.

Kas Eestis siis suurlinnu polegi? Kindlasti on meil olemas väikelinnad, nagu meedia kõiki peale Tallinna on kirjeldanud. Linnade kvalifitseerimist ei ole peale Äripäeva kinnisvararubriigi küll kusagil olemas, kuid meedias on kõlanud ka provintsilinn ja palju muidki alavääristavaid väljendeid paljude Eesti linnade kohta.

Selline suhtumine tundub kuidagi metropolilikult üleolev-armulik, mis meenutab fraasi Eesti filmiklassikast: «Me oleme Tallinnast, me maksame!»

Viljakas väikelinn

Maailma mastaabis on Eesti linnad väikelinnad ja selle üle võib hoopis uhkust tunda. Väikelinnad on nii Eesti kui ka Euroopa tippasutuste, tippjuhtide ja intelligentsi kasvulava.

Kui Eesti riik vajab presidenti, peaministrit, tipp-pankureid, ministreid või tippjuhte, pööratakse pilgud sageli Võru, Haapsalu, Tartu, Valga, Kohtla-Järve või muude piirkondade poole.

Pealinn on suutnud eksportida linnapea vaid Pärnu ja Võru linna, kuid need on olnud pigem erakondlikud kui juhtimisotsused. Vähemalt Pärnu linnapea paistab töötavat jo-jo sarnaselt, kus mänguasja hoiab enda käes keegi Tallinnast.

Omaaegne laul kirjeldab Tartut kui vana head puust linna, mis käis vist peamiselt Supilinna ja Karlova kohta. Tänaseks on Tartussegi palju kivilinnu ehitatud, kuid maailma mastaabis on väikelinna staatus õige.

Millised on aga suurlinnad? Eks ikka need, kus üle miljoni elaniku.

Mõnes olen ka käinud, kuid ühegi hinna eest ei soovi ma kolida sellisesse põrgusse nagu 20 miljoni elanikuga Kairo, kus ainuüksi surnuaedadel elab (just nimelt elab, sest kliima seda võimaldab) üle kolme miljoni inimese, kellel pole raha oma katusealuse soetamiseks.

Olen ka Tallinnas käinud, kuid suurlinna muljet pole see õnneks jätnud. Sebimist on muidugi rohkem, piltpostkaardina mõjub vanalinn, mille rajamiseks tänased elanikud pole sõrmegi liigutanud, kui taastamistööd välja arvata.

Kindlasti kulub seal kõigeks, näiteks tööle jõudmiseks rohkem aega. Aeg on aga

ainuke, mida peale hallide ajurakkude pole võimalik tagasi saada.

Soodsam elada

Raha liigub Tallinnas kindlasti rohkem, aga oma väärtuste müümine on igaühe eraasi.

Kui rakendada jürimõisa-likku mõtlemisviisi, tuleks võibolla Lõuna-Eesti tõesti välja suretada. Kuid oma uhkus oma kodukoha üle on enamikul inimestel. Ka Nuiast pärit tüdrukud on külapidudel kõrgelt hinnatud.

Mis võiks üldse olla pealinnast eemale jääva Eesti tulevik? Halvustav suhtumine väikelinnadesse, ääremaadesse ja provintsi ei saa see kuidagi olla.

Vaadakem vaid Põlva asjaajamisi, Võru mööblitööstust, forellikasvandusi, turismitalusid, Ida-Virumaa supertööstusi jne. Igaüks, kellel on äriidee ja kes teha oskab ja teha viitsib, see midagi ka saavutab. Pealegi on võimalik erinevates piirkondades kasutada ka juba olemasolevaid äriideid.

Ei maksa unustada olulist asja: rahateenimise kõrval on inimese esmased vajadused eluase ja toit.

Tallinna keskmiselt 30 000-krooniste ruutmeetrite kõrval on Tartus ja Pärnus eluaseme soetamine kolmandiku võrra odavam, muudes linnades 3-4 korda odavam. Kindlasti on Tallinnast kaugemal asuvates kohtades kinnisvara oluliselt madalama hinnaga, mis praegu siiski juba kasvab.

Praegustes soodsa eluasemelaenu tingimustes ei tohiks igakuine makse kellelegi üle jõu käia ning vähetähtis pole seegi, et igapäevased elamiskulud on pealinnast eemal palju väiksemad.

Oleme uhked

Väikelinnas on hea elada. Miks siis ikkagi nii paljud inimesed pealinna ja ka välismaale pürgivad? Soome TV vaatamine – või midagi sellesarnast – ei tohiks enam tähtsate põhjuste hulgas olla.

Ilmselt on peamine siiski parem raha teenimise võimalus, mis ka pärast kulutuste mahaarvamist rohkem järele jätab. Küllap on Tallinnaski mõnus elu, kui võrrelda seda tõeliste suurlinnadega. Ja selliseid Eestis õnneks ei ole, kuigi mõni pealinna linnapea on seda oma unelmates ette kujutanud.

Omal ajal püüti ameeriklasi põlastada nimetusega gringo. Ameeriklased võtsid selle aga omaks – gringodel oli uhke olla gringo.

Nii on ka Eesti väikelinlastega. Suurlinlik on  soov püsida tsirkuselaval, kuid ei maksa unustada, et tsirkuseareeni diagonaal on vaid 13 meetrit.