Kui olin koos oma miniatuurse setu separatisti kingitud pommikohvriga kõik vajalikud turvaseadmed läbinud, jõudsin võimsate piltidega ümbritsetud pidulaua juurde. Pidulauas pakuti trikolooristatud tikkude otsast süüa. «Nojah, seda pidulauda ei teinud mina, aga see pani i-le punkti jah,» tunnistas ka Ly ise pärast avamist rahulolevalt. Irooniaga on asjad sedakorda nii, et see on kas vaataja silmades, või siis ei ole. Ilma saab ka üsna talutavalt hakkama. See näitus koosneb nii-öelda saladokumentidest. Nii mõnigi moodsa tehnika kaasabil riigikokku sattunu ei teadnud sedakorda üldse, et ta kuskil kõikvõimsa kaamerasilma ette oli sattunud. Saab ka irooniata Vaataja leiab sealt saladokumendi kolmest vingest külanaisest, kes raskeid asju kangutavad, ja saladokumendi tööhoos poiste tõstmistreenerist. Ehedad kaadrid maainimeste süütutest lõbustustest, aga midagi nagu ei klapi... taamal plahvatused. Siinkohal pole mõtet hirmsasti arutama hakata, et kes kus plahvatas ja miks plahvatas. Plahvatused on lihtsalt vajalikud taustakomponendid ja käivad antud esteetika juurde. Ly on võtnud endale volitused mängida patriootliku esteetikaga. Tulemus pole ilmtingimata pingutatult irooniline, pigem on selles paradoksaalsel kombel tunda vabadust ja mängurõõmu. Neid pilte nähes tekib ajukäärudes paratamatult paralleel Leni Riefenstahliga. Selle vahega, et kui Hitleri režiimi esifotograaf otsis täiuslikku keha, siis Ly näib otsivat pigem ehedat keha. Elusat.
Sellel näitusel loovad tähendused ennast ise. Postidele on pandud kaksikportree spordisärkides teismelistest poistest. Ühe särki õilistab kiri Eesti, teise oma Nike... ja rohkem polegi vaja. See pilt töötab. Kõvad kaubamärgid mõlemad. Olles värskelt äraspidisest filmireaalsusest tavareaalsusse naasnud, tabab mind imelik uitmõte. Filmis oleks Nike’i-nimeline särk kindlasti ära keelatud... Eesti oleks ilmselt lubatud olnud. Eesti või Nike Huvitav, kas kujutavale kunstnikule on rohkem lubatud või on ka temal põhjust kaubamärgi skandaali karta? Miks Nike mõningate kriteeriumide järgi Eestist kõvem kaubamärk on? Pole muud öelda, kui et kunstnik tõstatas riigikogus hea küsimuse ja selleks ei tarvitsenud tal isegi saali siseneda. Kunst on see asi kindlasti ja poliitikat on ta võimeline parajal määral torkima ja irriteerima. Sihuke asi poliitikutele koju kätte viia on ikka väga väärikas kingitus.Näitus Ly Lestberg «Eesti» Toompea lossi kunstisaal (Tallinn, Lossi plats 1a) 25. oktoober – 13. detsember
|
