Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula kirjutab, et Sakala keskusest on saanud demokraatliku otsustusprotsessi proovikivi, sest avalikku arvamust on projekti menetluse käigus täielikult ignoreeritud.

Samal teemal: EAL: oleme algusest peale Sakala lammutamise vastu olnud Sakala keskust hakatakse ülehomme lammutama Arhitektid kaitsevad Sakala keskust kohtus

23. oktoobril võisid noored ärimehed avalikkusele laia naeratusega teatada, et «rong on läinud!». Pole ime, et isegi need inimesed, kel pole kindlaid arvamusi arhitektuuri küsimustes, tajuvad, et nende õiglustunnet on riivatud.

Linnapea Jüri Ratas, kellele lammutamise teatis edastati, on ootamatult puhkusele tõtanud – ju teda siis ei huvita, mis linnas toimub. Kas ka kultuuriminister Palmaru ignoreerib avalikkust ja loominguliste liitude ühisavaldust, kellega koostööd tegemata ta edaspidi minister olla ei saa?

Temagi võimuses on praegu protsess peatada ning kutsuda lepingupartnerid uutele läbirääkimistele. Minister saaks selle käiguga ennast suurejooneliselt rehabiliteerida, ehkki nüüd juba suuremate järeleandmiste hinnaga, kui see oleks olnud võimalik tänavu varakevadel, kui AS Uus Sakalaga vaikselt ülisoodsat lepingut pikendati. Mida arvavad keskerakonna äritegevusest teiste erakondade poliitikud? Kõige mugavam on muidugi pärast öelda – tahtsime ju arvata küll, aga – ups! juba võetigi maja maha. Aga öelda tuleks praegu, sest rahvas ootab – kõik need 4600 allkirja andnud inimesed, kes ei karda oma nime ja seisukohta välja öelda, lisaks loomeliidud, kelle taga on ju ligi 10 000 kultuuriinimest.

Kohtumenetlus võtab aega (hagid on koostamisel), kuid pärast lammutama hakkamist pole kohtuvaidlusel enam mõtet. Sakala lammutamisega luuakse pretsedent. Pärast seda pole võimalik ärihuvide pealetungi eest kaitsta enam ühtki maja Tallinnas, sest lammutusloa andja on kultuuriminister ise, kelle ainupädevuses on otsustada, mida muinsuskaitse alla võtta ja mida sealt välja arvata, kui äri hetkevajadused nõuavad. Seejuures on ka äri äärmiselt kehv: 2003. aasta hoonestusõiguse lepingu alghind oli vaid 1 miljon krooni aastas – kokku 55 miljonit. Eelmisel nädalal müüdi naabruses Rävala 8 maja 440 miljoni krooni eest. Näide riigi huvides «äri tegemisest» on naerukoht ka kõigile ärimeestele. Riigi kultuurihuvid on aga ootamatult suundunud meelelahutuse ja kommertskinode poputamisse, millega ühtedele luuakse võimalus teist dumpinghindadega välja süüa (Rebaste populistlik jutt odavatest kinopileti hindadest).

Kultuuriminister, kes peaks seisma riigi toetust vajava kultuuri eest ja linnapea, kes peaks seisma terve mõistuse ja säästva arengu eest, hakkavad reedel üheskoos lammutama kesklinna üht väärikamat paehoonet, unikaalset arhitektuuriteost, mis on 20 aastat tegutsenud kultuuriasutusena - see juhtum jääb porise saapajäljena Eesti kultuuripoliitika ja demokraatia ajalukku. Säästvast arengust Tallinnas pole pärast seda enam põhjust rääkida.