Ülle Ulla – 60 aastat laval
(1)
08.11.2003 00:01
Piret Jaaks, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eile Estonia talveaias raamatu «Terpsichore tiiva all» esitlusel selgus, et
just samal päeval kuuskümmend aastat tagasi astus Ülle Ulla esimest korda
lavale, et alustada pikka ja viljakat karjääri.
Rahvusooper Estonia loomingulise juhi Aarne Miku sõnul on Ülle Ulla ülimalt
visa iseloomu ja tahtejõuga inimene. «Mitmed traumad ja põlveoperatsioonid ei
ole suutnud teda lavalt eemale kiskuda,» lausus Mikk ja palus Ulla külalistel -
kolleegidel ja sõpradel - kuulata näitlejanna esituses laulu kunagisest ooperist
«Kuldne kodu».
«Ta pole kunagi laulmist ja näitlemist õppinud,» kirjeldas Mikk andekat
daami, «see kõik tuli tal iseenesest.»
Must kass
Järgmisena võttis sõna kirjastuse Kunst direktriss Sirje Helme, inimene,
kes tegi Ülle Ullale ettepaneku elulugu paberile panna.
«See ei ole naljaasi oma kogemusi sõnadesse panna, sest sõna on väga
ambivalentne,» sõnas Helme ja kiitis Ullat julguse eest, mis formuleerus 360
leheküljeks.
Teatrikriitik ja -uurija Reet Neimar, kellel Ulla palus oma esikteose üle
vaadata, võrdles näitlejannat musta kassiga. Neimari sõnul oli just kassi roll
lavastuses «Kullaketrajad» see, milles ta esimest korda Ullat laval nägi.
«Kassil on palju elusid, kass maandub alati käppadele, ma usun, et need
omadused on Üllel kõik olemas,» sõnas Neimar. Kuid samas soovis ta rõhutada, et
tantsijannal on lisaks välisele glamuurile olemas ka teine pool, mis kajastubki
raamatus. «Ülle on tegelikult üldrahvalik inimene,» kirjeldas Neimar
lavajuubilari.
Viimasena astus oma austajate ette Ülle Ulla ise, kes rääkis mitmest
juhuslikust momendist, mis kattusid tema eluloos ja raamatus. Esiteks osutus
kuupäev, 7. november kokkusattumuseks, sest täpselt sel päeval kuuskümmend
aastat tagasi astus ta lavale Draamateatri lavastuses «Pöialpoiss».
Kaitsva tiiva all
«See kuupäev ei olnud planeeritud, nagu ka see, et esitlus toimub Estonia
talveaias ja minu raamatu esimene peatükk kannab nime «Talveaed»,» rääkis Ulla.
Oma esitluses oli ta tagasihoidlik, nagu teda kirjeldasid ka kõik
eelkõnelejad, ning lausus, et ta pole päris kindel, kas see raamat on
kirjandusena loetav ja soovitas seda lugeda ennekõike rahulikult.
Samas leiab tema raamatus igati ladusa sissejuhatuse, mis on pühendatud
tantsujumalanna Terpsichorele, kes on tantsijannat ja näitlejat saatnud oma
kaitsva tiiva all kogu tema elu. «Usun, et tantsujumalanna on mu elu õnnelikuks
teinud. Ta on mind hoidnud, suunanud ja lohutanud.»
|