Loodetavasti ei pea enamik eesti naisi endalt kunagi midagi sellist küsima. Meie tuhandeid kordi segatud veres leidub ju piisavalt igasugust sodi, mis annab meile niipalju mõistust ja taiplikkust (vihje nõukogudeaegsele multifilmile «Kol- manda planeedi saladus»), et me saaksime kord oma elule tagasi vaadates ka millegi muuga kiidelda kui «onju, ma olin kena tüdruk?» (vihje Salingeri loole «Vaene onu Vemmalsäär»).

Nagu eestlased üleüldse on alati teiste rahvaste kõrval edukamad olnud, nii heas (vihje utoopilisele eestlaste ettekujutusele endist kui kõige töökamast ja visamast rahvast) kui halvas (vihje ühele Hemingway tuntud ütlusele, mida vist ka vaid eestlased ainsana teavad), on ka eesti naine tublim kui tema korsetti kängitsetud suguõed Euroopas (vihje lääne meestele, kes Ida-Euroopast naisi otsivad).

Ei ole oluline, kas väike eesti tüdruk tahab saada kokaks, õpetajaks, traktoristiks või kunstnikuks. Kui ta just kuningannaks või lihtsalt rikka mehe naiseks saada ei soovi, on selge, mis teda võlub - edukus.

Tühipaljas rikkus ei saa kutsuvalt mõjuda ühelegi normaalselt mõtlevale naisele. Edukus tähendab edasiminekut ja õnne. Aga õnnelik, teiste poolt aktsepteeritud, tahab olla ju igaüks.

Seepärast ei piisagi papiklotsist taskus, eduhimulist jääb alati kummitama soov öelda: näe, ma olen suutnud teha midagi, mis maailma muudaks või pisutki raputaks (vihje Helen Taskeri unistusele filmis «True Lies»). Ja eesti naine rügab ja saab ikka hakkama (siinkohal vihjed rohketele eesti kirjandusklassikasse kuuluvatele teostele, mis raskemeelselt, ent «heleda heale» saatel kirjeldavad soode kuivendamist, kivide kangutamist ning seitsetsadat orja-aastat).

Ups, valetasin! Kaunid, karsked Eestimaa tütred, millest õudsemat olla ei saa (parafraseeriv vihje Karl Martin Sinijärve luuletusele) ei mäleta oma lapsepõlvesoove, valdavalt innustab neid edukaks saama hoopis - üllatus, üllatus! - hirm olla teiste silmis alaväärne.

Vanasti piilusid talutüdrukud mõisapreili riideid ning matkisid tema kleitide trükimustreid oma tikketöödes, mida meie, järeltulevad põlved, nüüd eesti rahvuslikuks käsitööks nimetame. Tänapäeval on teema sama, ikka poetakse või nahast välja, et olla (kas või ainult väliselt) vähemalt nii edukas, et naabris kadedust tekitada.

Me loome endale kujutluspildi edukast elust ja unistame sellest. Ja oleme oma unistustes ahned. Nii ahned, et unustame, mida tegelikult vajame.

Me tahame hoopis omada! Meest, last, autot, korterit, riideid, pärandamist väärivaid ehteid. Ja parimaid võimalikest. Mees peab teenima vähemalt kolm korda rohkem, sõltumata naise palgast. Laps peab õppima viitele, käima tennisetrennis, kunstiringis ja muusikakoolis. Koer peab võitma näitustel auhindu ja kass pannakse magama, kui ta diivani ära rikub. Kodu - no sellest ei räägigi. Kui see ei tekita kõikides naabrites kadedust, tuleb minna arsti juurde ja kaubelda endale välja Imovane’i, sest muidu ei tule uni.

Eemalt vaadates on kõik okei. Edukas perekond, hoolitsetud kenad inimesed. Jube kade kõrvalt vaadata. Kade hetkel kirjutadagi.

Aga edasi? On mees, kes on liigsest töötegemisest stressis ja aseksuaalne ning iriseb, kui tema sokid pole õige koha peal; laps, kes suure pinge pärast kodust ära jookseb, esimeses ettejuhtuvad kambas kommi paneb ning süütusest lahti saab. Ja nii hirmutav kui see ka pole - hirmkallis maja vajab remonti ja kohendamist veel enne, kui liising makstud saab! Põhjus lasta endale Xanaxit välja kirjutada ning mehe kallal senikaua näägutada, kuni isegi alaealised teda enam ei eruta.

Aga endiselt on kõik korras, väliselt ollakse ju edukad. Naabrid ju kadestavad.

Ent veel mõni aasta hiljem? Enne vanematele külla minekut tõmbab laps end igaks juhuks pilve, et mitte piinelda materialistlikku möla kuulates. Mees leiab endale mitu klubi, mida külastada, ning avastab, et pole tundnud naise vastu iial mitte midagi. Naine aga tunneb, et millestki jääb puudu, ning hakkab külge lööma oma noorele töökaaslasele, ning kui see ei vasta tema kiimalistele ettepanekutele, leiab, et ta pole piisavalt ilus ja edukas. Hea põhjus nuiata perearstilt antidepressante.

Jube? - Tss, mõni inimene unistab sellisest elust!

Või teine variant. Tuhanded naised, unistustest punnis, veedavad oma päevi kontoris istudes, mingeid projekte kirjutades ning pabereid sodides (kurbtäpne vihje Dilbertile), ning lähevad koduteel supermarketist läbi, kusjuures külastavad vaid kulinaarialetti ja alkoriiulit. Õhtul on telekas ja veinipudel (siin võib olla, aga ei pruugi, vihje Bridget Jonesile), mõnel juhul ka midagi kangemat või illegaalsemat. Seda selleks, et mitte mõelda, et tegelikult oleme me üks tantsiv ja laulev maailma sitt (vihje filmile «Fight Club») ja igasugune edukus on vaid pelk ettekujutus. Tööd tehakse selleks, et edaspidi saaks veel rohkem tööd teha, et saaks olla üleni kasulik (vihje Matrixile, a suht arusaamatu).

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.96