Vormsi käsitööseltsi juhataja Kristina Rajando on laada puhul tõmmanud selga ehtsa, peente kurdudega Vormsi pihikseeliku

Laululava-aluses hoones täidavad müügiletid ja õpitoad kolm korrust otsast ääreni. Käsitöökraami hakkab silma laes ja seintel, lookas laudadest rääkimata. Neljapäeval-reedel jagus lettide vahel veel vaba ruumi, tänaseks ja homseks ootavad müüjad aga tõelist käsitööfännide tungi.

Amulett läheb soojaks

Eesti Kodutööstuse Edendamise Keskseltsi juhi Liivi Soova sõnul käis nende korraldatud laadal eelmisel aastal üle 10 000 inimese. Tänavusi külastajaid ootab ees umbes kakssada käsitöömeistrit.

Alumisel korrusel hakkab esmalt silma stend kümnete puust kaelaehetega, mis lähemal uurimisel osutuvad Kaupo Klooreni tehtud amulettideks. Samas ripub teade, et kõik soovijad võivad Kloorenilt tellida isikliku majamärgi.

Pensionär Klooren (69) räägib, et majamärgid on tal uus kaup ja seni on neid tehtud vaid mõni üksik. Märgitegu nõuab süvenemist, selgitab meister, selleks tuleb uurida majas elavate inimeste nimesid, eriala, hobisid.

«Kui mingi tunne sisse tuleb, lasen asjal seedida,» räägib Klooren. «Leian võtmemotiivi ja teen eskiisi valmis.» Kui paistab, et midagi läks siiski valesti, tuleb uuesti proovida.

Puust amulettide ja märkide meisterdamiseni jõudis Klooren Eesti Reklaamfilmis töötades. Mehe jutu järgi kohtus ta mahepõllundusest filme tehes inimestega, kes avasid tema silmad looduse suhtes uue nurga alt.

Meisterdavad nukke

Kui inimene paneb käe ligi tema jaoks õigele amuletile, annab sellest märku soe tunne, kinnitab Klooren. Üks tundliku loomuga inimene oli laadal tema amulettidest mööda läinud ja kinnitanud, et need lausa kiirgavad.

Nurga taga juhatab uksekaar «Mamsli kambrisse», kus laudade taga istuvad kroogitud pitstanudega ehtsad mamslid. Üks ülikooliealine mamsel värvib pehmele isetehtud nukule helesinise värviga silmi pähe. Tema ees korvis lebab terve kuhi alles näo ja juusteta nukke.

Silmi maaliva Maarja-Leena Saare ema Janika on mamsli-projekti juht. Ta selgitab, et lapsed võivad laadaboksis meisterdada päris oma nuku. Võtta nii-öelda tooriku, joonistada sellele näo pähe ja õmmelda külge soovikohased juuksed.

Janika Saar meenutab, kuidas ühel varasemal laadal õmbles üks laps nukule pähe terve pahmaka kuusekarda. Tegi isale kingitust. «Ema ütles, et see on liiga särav, laps tegi siis teise nuku, aga täpselt samasuguse,» meenutab Saar.

Kitsukeses müügiboksis sildiga «Vormsi käsitööselts» tutvustavad sokke-kindaid, vildist kotikesi, puitesemeid, metsseanahka ja muud kraami kaks vormsilast. Helgi Maurer (67) ja Kristina Rajando (32) tulid laadakaubaga mandrile hommikul praamiga, mis just nende jaoks käima pandi - muidu oleks pidanud õhtuni ootama.

Rajandol on laada puhuks üll 1920. aastatest pärit ehtne vormsi pihikseelik. Must peente kurdudega seelik langeb natuke allapoole põlvi, lastes paista ka erkpunastel sääristel.

Kadaka hõng

Vormsi seeliku meisterdamine nõuab tublisti tööd, tutvustab Rajando. Ühe seeliku jaoks kurrutatakse ära tervelt neli meetrit kangast, kusjuures kurrud pressitakse kokku kuumade leibadega. «Vanasti vaatasid mehed naist valides, et seeliku kurrud oleks hästi peenikesed,» lisab Rajando.

Laadal ringi luusides kipub silme ees kirjuks minema. Tatrakoortega täidetud padjad, linavildist kilpkonnad (patsidega!), ravimtaimed, punutud korvid, lõikelauad, nahksed sussid, vanad raamatud, vähemalt kolme moodi kootud lambad ja oi kui palju muud.

Ühel teise korruse müügiletil jäävad silma õnnitluskaardid, mis on ümbrikusse surumiseks ilmselgelt liiga kogukad. Koredale, loodussõbraliku moega paberile on kinnitatud kangast, pärleid, teokarpe, isegi pudelikork ja võti. Autor, põhitöölt klaasikunstnik Ülle Kull kinnitab, et tegu on südame võtmega.

Mõte hakata nii mitmekesisest kraamist õnnitluskaarte liimima tekkis Kullil paar kuud tagasi. Posti panna selliseid kaarte ei saa, aga see-eest võib neid pidada kingiks ja kaardiks üheskoos, leiab autor.

Saaremaa kadaka hõng meelitab letini, kus muu puukraami hulgas on näha paar paksude seintega kausikese ja korgitseri ristsugutise sarnast riistapuud. Ühel peal kiri «Muhu pähkliveski», teisel muhumurdeline «Muhu pähkirui». Müüja Peeter Kuum räägib, et tegu on väga kasulike pähklipurustajatega, kuhu saab pähkli sisse panna ja kruviga katki keerata, nii et tuum jääb terveks.

Enamiku laual näha olevast kraamist on valmis meisterdanud ratastoolis Saaremaa mehed, mainib Kuum.

Kolmandal korrusel demonstreerib Eesti Lapitööseltsi liige Marja Matiisen soovijatele, kuidas mitut värvilist riidelappi ristamisi asetades saab meisterdada mitmekihilisi dekoratiivpindu. Võtet, mis seni on kutsunud esile peamiselt kommentaari: ilus küll, kuid raske teha. Matiisen seda raskust ei karda.

Boksi juures katavad seinu mitut sorti lapitekid, laual lebavad lapitehnikas kaantega fotoalbumid. Viimased pole siiski kohal vaid kaante esitlemiseks.

«Mina eriti seltsielu ei ela, teen rohkem tööd,» räägib Matiisen, kes on olnud kohal ka kuuel varasemal laadal.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5