Urmas Kruuse: tartlased ei saa alluda väljapressimisele

Vaatamata sellele, et taas sügise saabudes peame seisma silmitsi bussifirma hoiatustega liinivedu lõpetada, ei saa tartlased alluda väljapressimisele. Isegi kui meil oleks tagataskus 20 miljonit krooni, ei saa linn maksumaksja rahaga omatahtsi tegutseda.

Kahtlused ja kõhklused

Ilmselt tuleb ASi GoBus praegustel juhtidel endale tuhka pähe raputades tunnistada, et kunagise konkurendi pakkumine kolm aastat tagasi toimunud avaliku bussiliiniveo riigihankel oli reaalsem ja majanduslikult paremini kalkuleeritud.

Toona pidas kalleima pakkumise teinu 2008. aastal linnalt saadavaks vajalikuks dotatsiooniks ühe liinikilomeetri eest 10.19 krooni, GoBusi eelkäija Tarbus küsis kaks krooni vähem – 8.19. Praeguseks on aga linna dotatsioon vedajale kerkinud 10 krooni ligi, millele taas lisa küsitakse.

Ei tahaks küll kedagi kahtlustada teadlikus alapakkumises, aga kui juba vähem kui aasta pärast lepingu jõustumist hakkab hanke võitnud firma linnalt lisaraha küsima, siis kahtlused ja kõhklused jäävad.

Loomulikult on kiiresti muutuvates majandusoludes paljusid nüansse üsna võimatu ette näha, kuid paraku kaasnevad ettevõtlusega alati oma riskid.

Koostööks avatud

Läbi aegade on parim kaitse olnud rünnak. AS GoBus süüdistab oma paarikümnemiljonilises kahjumis linna. Väide, et linn pole arvestanud muutunud majandusoludega ega toetanud oma lepingupartnerit, ei pea paika, sest GoBus on linnalt lisaraha saanud.

Lepingujärgse 8.19-kroonise liinikilomeetri dotatsiooni asemel maksab linn peaaegu 10 krooni: 79 senti lisandus pärast bussijuhtide palgakokkuleppe sõlmimist transporditöötajate ametiühinguga ja kuni 74 senti lisandus tänavu erakorralise kütuseaktsiisi tõusu kompenseerimiseks.

Lisaks sellele maksab linn bussifirmale veel täiendava sõidusoodustuse kompensatsiooni, mille tingis tavalisest soodsama ID-pileti kasutuselevõtt. Vastutulekuid on olnud muidki.

GoBus viitab sellelegi, et linn pole täitnud oma kohustust inimeste sõiduõigust tõendavate dokumentide kontrollimisel. Seegi väide ei pea vett: linn kontrollib praegu sõiduõigust tõendavaid dokumente kuni kolmandiku võrra suuremas mahus, kui seda tegi AS GoBus tänavu jaanuarist maikuuni.

GoBus sai vastuse ka oma suvisele pöördumisele, milles palus linnal veel lisaraha leida. Kirja vastuses selgitasime kavatsust planeerida need vahendid lisaeelarvesse (mida ka tegime) ja samuti selgitasime sellise kaaluga otsustuste tegemise põhimõtteid. Linnavalitsus ei saa võtta tagataskust miljoneid – selliste summade üle otsustab volikogu.

Tants garantiikirjaga

Manipuleerides otsitud põhjustega linna väidetava lepingurikkumise ümber, pole GoBus olnud ise eriti hoolas oma lepingujärgsete kohustuste täitmisel. Tants garantiikirja ümber on kestnud kolm aastat. Juba esimesel aastal pärast lepingu sõlmimist tuli ASile GoBus saata meeldetuletus, et linn ootab garantiikirja, mis tagab linnale 10 miljonit krooni juhuks, kui partner lepingust kinni ei pea.

Samamoodi käitus GoBus eelmisel aastal ja jätkas tänavugi. Taas oleme ringiga samas kohas, kus aasta tagasi – pidime jälle lepingupartnerile meelde tuletama garantiikirja esitamise tähtaega ning selle saamata jäämisel garantii käiku laskmist.

Ilmselt pole need «unustamised» juhuslikud.

Ehk oleks odavam väidetavast 20 miljoni krooni suurusest kahjumist väljuda aumeestena, teatades lepingu lõpetamisest kuus kuud ette ning tasudes 10 miljonit krooni leppetrahvi?

Kuidas edasi?

Konkurentsi puudumine bussiliikluses pole vaid Tartu probleem. Eestimaa eri paigus tõmmatakse bussiliine koomale või suletakse hoopiski. Ilmselt tuleb riigil siin kaalukas sõna sekka öelda, sest inimeste liikumisvõimalused ei saa lõputult kitseneda. Koos bussiliinidega kaovad neist paigust ka elu ja inimesed.

Linnu küll väljasuremine ei ähvarda, kuid selge on see, et nii tähtsas eluvaldkonnas, nagu seda on linnatransport, ei saa me lootma jääda imele.

Edasiminekuks on erinevaid võimalusi.

Esiteks. Bussiliikluses saaks tekitada elutervet konkurentsi, jagades linna piirkondadeks ja andes ka väiksematele firmadele võimaluse turule tulla.

Teiseks. Peaksime kaaluma linna bussiliikluses vajalikest bussidest vähemalt kolmandiku soetamist, et neid vajadusel välja rentida. Nii kindlustame end ebameeldivate ootamatuste vastu, kui ettevõtja lepingu lühema etteteatamisajaga ühepoolselt lõpetab.

Kolmandaks. Kaaluda võiks linna enda bussiettevõtte loomist umbes kolmandiku ulatuses liinivedude mahust. Nii säiliks konkurents turul ja munitsipaalfirma ei muutuks ise puugiks Tartu linna turjal. Õige hind selgub ju alati konkurentsi tingimustes.

Volikogu tänases majanduskomisjonis arutame kõiki võimalikke variante Tartu bussiliikluse edendamiseks ning kindlasti ka uue riigihanke korraldamise võimalusi.

Tartlased peavad saama bussiga tööle, kooli ja koju – ükskõik missugused kriisid meie majandust ka ei raputaks. Selge on aga see, et muutlikud ajad eeldavad suuremat paindlikkust nii ettevõtjalt kui ka linnalt. Linna paindlikkus antud lepingu raamides on küll piiratud, aga me oleme läbirääkimisteks valmis.

Samal teemal: Bussikriis, TPM, 2.10., 3.10., 6.10.