Eestis oodatakse omavalitsuselt palju: sotsiaalabi, vanurite hoolekanne, lastekaitse, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus ja kanalisatsioon, heakord ja jäätmehooldus, maakorraldus ja planeeringud, ühistransport, teede ja tänavate ehitamine ning korrashoid, kultuurielu, avalik kord ja turvalisus. Kõigis neis valdkondades peab pakkuma kvaliteetset teenust. Paraku ei saa sellega hakkama kõik linnadki, rääkimata väikestest valdadest. Lihtsalt jõud ei käi üle. Mõne tuhande elanikuga valda juhib tavaliselt ehk kümmekond inimest. Leida kõigi ülesannete jaoks spetsialistid oleks liiga kulukas, ka ei ole 227 omavalitsuse jaoks küllaldaselt vastava ettevalmistusega inimesi. Järelikult peab üks inimene istuma mitmel toolil ja vaatama, et vähemalt hädapärased asjad enam-vähem tehtud saaksid. Pakutava teenuse kvaliteet aga langeb ja osa funktsioone jääb üldse täitmata. Kuidas siis on võimalik, et rahvaküsitlused ei näita alati väiksemat rahulolu väikestes omavalitsustes? Vastus on lihtne: rahulolu on täielikum, kui ootused on väiksemad. Nõrk omavalitsus saab toimivana näida siis, kui inimesed ei tea oma õigusi ega oska tahta rohkemat. Näiteks peaks iga omavalitsus arenema läbimõeldult üldplaneeringu alusel. Umbes 70 omavalitsusel on see aga üldse vastu võtmata, teised on tolle dokumendi koostanud vaid linnukese kirjasaamiseks ja riiulile tolmuma pannud. Paraku on tagajärg kurb. Piirkonda üksikult-üldisele-meetodil kujundades ei ole tulemuseks meeldiv elukeskkond, vaid ebaloogiliselt kulgevad teed, eramute kõrvale rajatavad tööstusalad jne. Eesti vajab tugevaid omavalitsusi, selles ei ole kahtlustki. Tähtis on teada, mida teha, et tagatud oleks piirkonna elujõud ja teisalt toodaks seadustega ettenähtud teenused inimesele lähemale. Suure omavalitsuse tekkides tuleb kindlasti luua teenuspunktid kõigisse senistesse vallakeskustesse. Nii ei muutu igapäevaste toimingute tegemine inimesele raskemaks. Kes soovib, saab aga e-riigi abil järjest rohkem teenuseid kodust arvuti kaudu kätte. Tugevnenud omavalitsusel on rohkem võimalusi koolivõrgu ja ühistranspordi planeerimiseks ning keerukamad teenused muutuvad paremaks. Et Eestis saaksid tekkida võrreldava suuruse ja jõuga omavalitsused, on haldusreform möödapääsmatu. Muidu jääb kestma olukord, kus tugevamad panevad leivad ühte kappi ja nõrgemad vallad peavad ise vaatama, kuidas oma nappide vahenditega toime tulla. Mida väiksemad ja viletsamad on omavalitsused, seda rohkem minnakse vallakeskusse vaid selleks, et Tallinna bussile istuda. Tegin koalitsioonipartneritele ettepaneku langetada põhimõtteline otsus omavalitsuste administratiivseks liitmiseks. Jaatavat vastust ei julgetud anda. Probleemid aga jäävad ja süvenevad ning ükskord peavad poliitikud vastutuse võtma. Paraku tähendab iga kaotatud aasta, et kusagil surevad välja külad, suletakse kauplused ning keeratakse lukku koolimaja uksed. Omavalitsuste liitmise puhul on üks teravaimaid teemasid kohalik identiteet. Paljud kardavad, et valdade kasvamine viib kaasa senise meie-tunde ja omavalitsused saavad olema üksnes keskuse nägu. Mure on kindlasti põhjendatud, eriti praegustes maakonnapiiri lähedal asuvates valdades. Ometi näitavad senised ühinemised vastupidist. Kogukonnatunne tugevneb ja külaliikumine muutub aktiivsemaks. Tugevamal vallal on ka rohkem võimalusi kohalikesse algatustesse ja kultuuritegevustesse panustada. On ka võimalus luua seniste omavalitsuste piiresse osavallad, mille ülesandeks jääks just kohaliku elu korraldamine. See oleks kindlasti üks viis tagada, et demokraatia inimesest liiga kaugele ei läheks. Aga lõpuks, nagu küsib ajakirjanik Rein Sikk: kas identiteet on silt maja uksel või algab see südamest? Kas tunneme end pigem valla elanikuna või setuna, võrukesena, virulasena? Tähtis on pöörata tähelepanu kohaliku identiteedi tugevdamisele, aga mitte ajada segamini identiteeti ja administratiivset jaotust. Siim Kiisler, regionaalminister (IRL) |
Kõik tänased
