Kõrgete külaliste osavõtt eesotsas Rootsi kuninganna Silvia ja vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega ei ajanud ettevõtmisi puiseks ega pingutatult aupaklikuks.

President Toomas Hendrik Ilves isegi pani publiku muhelema: ühel korral siis, kui ta aastapäeva aktusel alustas oma tervitust pikemalt ladina keeles.

«Siin, Tartus, ülikooli ümber koondunud maarahva haritlaste ringides sündiski Eesti idee,» jätkas president. «Ilma ülikoolita, ilma ülikoolis vermit vaimlise täiuslikkuseta poleks me saanud kultuurrahvaks.»

Igavene üliõpilane

Et üliõpilase vaim on vaba ja sõltumatu, näitas Tartu Ülikooli ajaloo eriala doktorant Kaarel Vanamölder, rääkides aastapäevaaktusel kompleksivabalt, elavalt ja humoorikalt nn igavestest üliõpilastest.

Ei pea tingimata surmtõsist ettekannet pidama, et näida ja olla haritud ja intelligentne. Ja külalised mõistsid seda hästi.

«See oli vaimustav lugu,» kinnitas Groningeni Ülikooli rektor Frans Zwarts. «Üliõpilane ei lasknud end häirida kõikidest tähtsatest külalistest, kes kohal olid. See näitas, et tudengid ei räägi kohustuslikus korras.» Külalised hindasid kõrgelt ka akadeemik Mart Ustavi tempokat aastapäevaloengut.

Kuigi alguses tundus, et üliõpilastele aastapäevakavas üritusi napib, leidus tegelikult piisavalt tegevust neilegi.

Aastapäevaürituste esimene päev tõi ülikooli peahoone tudengeid täis: välismaa partnerülikoolide esindajad tutvustasid seal oma õppimisvõimalusi. Palju räägitud rahvusvaheline koostöö ilmutas seal end reaalselt. Lisaks korraldas Tartu Ülikooli üliõpilasesindus laupäeva õhtul Sõbramajas tudengitele mõeldud kontserdi.

Ja kõige tähtsamast – tõrvikurongkäigust – said tudengid osa nagunii. Said osa muidugi kõik linlased, kas rongkäigus kaasa marssides või Eesti Televisiooni otseülekande kaudu.

Elamus oli garanteeritud mõlemal juhul: ka kodus ülekannet jälgides lisas vürtsi asjaolu, et kõik toimus meie linnas, meile nii lähedal ja meie ülikooli auks.

Tõrvikute vaimsus

Teleülekandest tingitud väikse viivituse rongkäigu edasi liikumisel peahoone eest lahendas Rootsi kuningaks kehastunud ja Tartu Ülikooli rektori Alar Karise kõrval kõndinud näitleja Ott Sepp, vabandades rahva ees: «Üritust juhib televisioon ja Rootsi kuningas on hetkel võimetu midagi ette võtma.»

Ei jätnud rektorit peahoone ette niisama seisma korporandidki, nemad juba kohmetust ei tunne: lõid hoopis laulu lahti ja pakkusid Alar Karisele õllekapast juua.

Suitsevate tõrvikute valguses ja kuumuses näitas Tartu vaim end kõige ehedamal kujul: külg külje kõrval hoidsid soojust valitsuse liikmed, Tartu Ülikooli audoktorid ja teised kõrged väliskülalised, üliõpilased, vilistlased ja linlased.

Iga tartlane tunneb Tartu Ülikooliga erilist sidet, olgu ta lõpetanud mis tahes kooli. Piisab sellest, et me elame Tartu Ülikooliga ühes linnas, mis on ühtaegu nii suur vastutus kui ka suur au.

Ja seda, et see on au, näitas seegi, et kesklinn oli neil päevil enamasti üllatavalt vaikne: inimesed möödusid ülikooli hooneist justkui aukartust tundes.

Tarkuse kabel

Neil päevil võis hoolt ja armastust siin-seal väga lähedalt näha: Rootsi kuninganna Silvia saabumise eelõhtul nühkis skulptor Tiiu Kirsipuu veel õhtupimeduses hoolikalt oma Skytte monumenti. Ja kuninganna saabudes see säras.

Rootsi kuninganna Silvia kätles saabudes esmalt Tartu Ülikooli rektorit Alar Karist ja seejärel presidenti – kõige tähtsam oli neil päevil ülikool. Ilmaolude tõttu napilt pool tundi hilinenud kuninganna astus autost välja särava, kuid tagasihoidlikuna, ja vabandas oma kõnes esimese asjana hilinemise eest.

Toomele kuningannat tervitama tulnud rahvas oli aga kuninganna eelseisvast saabumisest nii ärevil ja rõõmus, et pani väikest viivitust vaevalt tähelegi.

Vabariigi peaminister Andrus Ansip ütles monumendi avamisel, et rahva mälestustes seisab õigustatult «vana hea Rootsi aeg».

«Eesti on üks rootsisõbralikumaid maid maailmas,» rääkis ta. «Olgu ausammas Skyttele meie tänu väljendajaks Rootsi kuningriigile nende otsuste eest, mis tõid meile meie ülikooli.»

Alar Karis tuletas meelde ülikooli avamisel Skytte poolt öeldut: ülikool peab olema kohalviibijaile ja ka järeltulevatele põlvedele tarkuse kabel, oskuste asupaik, vooruse eluase ja kunstide kindlus.

«Tartu Ülikooli rektorina kinnitan, et ülikool oma 375-aastase ajaloo jooksul on seda olnud ja on ka praegu,» lisas ta.

Tartu Ülikooli esimese asukoha tähistamisel Toome nõlval üllatas ajaloolane Helmut Piirimäe arvamusega, et mälestusplaat on mannetu, märkimaks nii tähtsa maja asukohta. Mõni kohalolnuist muigas, mõni ehmatas. Kuid olgugi selline avaldus natuke ootamatu, näitab see vaba vaimu ja seda, et inimesed julgevad akadeemilises seltskonnas oma arvamuse välja öelda, kartmata selle eest karistust.

Just seda mõtet alal hoides võiks alles alanud akadeemilist aastat ka jätkata.