«Mõtlesin, kas karu minu tulekut kuuleb ja kas mina teda kuulen või võib juhtuda, et pistan käsikaudu kobades talle käe karvadesse,» meenutas Seigo eile pärastlõunal, tosin tundi pärast soost pääsemist.

Üle 40 tunni soos

Pühapäeva hommikul Laeva-Palupõhja teel endise Kaha talukoha lähedal jõhvikale siirdunud Seigo pidi abikaasaga samas paigas kokku saama õhtul kell kuus. Märja ning külmetavana astus ta aga koduuksest sisse alles eile öösel kell neli.

Umbes 40 tundi kord lagedamal, kord metsasemal soomaal õiget sihti otsides pidi ta läbi käima vähemalt 20, aga võibolla ka 30 kilomeetrit.

«Täpselt on seda võimatu hinnata,» nentis marjulise otsingul päästekompaniid toetanud Alam-Pedja looduskaitseala hoidja Einar Tammur. «Igatahes on ta vapper naine.»

Külli Seigo rääkis, et läks esmalt umbes tund aega otsejoones sohu. Üle kolme lageda, vaevamände täis välja ning läbi kahe metsariba jõudis ta lõpuks enda meelest piisavalt külluslike marjamätasteni ning korjas seal kolm tundi ühtejärge.

Umbes kella kolme paiku otsustas ta põigata paika, kus arvas varasemast sooskäigust jäänud mälestuse järgi olevat rohkem ja suuremaid jõhvikaid. Lopsakat marjavälu ta ei leidnud, küll aga kaotas silmist varem silmapiirilt orientiiriks valmis vaadatud männituka.

«Korraga oli ka päike täiesti vales kohas,» kirjeldas Seigo. «Takkajärgi tark olles võin öelda, et riskisin liiga. Endale sõnastasin sellest kogemusest reegli: lähed sohu, tule täpselt sama teed tagasi, ära põika kuhugi kõrvale.»

Kella kuue paiku jõudis Seigo veendumusele, et on sattunud omadega sohu ka kujundlikus mõttes. Suunatajuta ekseldes jõudis ta õhtupimedas Karussaarde, lagunenud palkmajade juurde.

Enda meelest võttis ta siis suuna lõunasse Palupõhja teele, tegelikult suundus aga läände ning jõudis Pedja ja Põltsamaa jõe kokkusaamiskoha ligi. Taibates, et peab minema allavoolu, läks ta Einar Tammuri hinnangul siiski hoopis põhja- või kirdesuunda ning müttas hulk aega reservaadis, Intsuveski rabas.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67