Edasised suhted koolis sõltuvad eeskätt õpetaja oskusest olukorraga toime tulla. Olen ka ise popitanud – vene keele tundidest. Just eelkõige õpetaja pärast. Mäletan klassijuhataja kurbi silmi, kui ta pärast mu järjekordset popitundi trepil vastu tuli. Mäletan tema küsimusi ja enda totraid põhjendusi. Minu klassijuhataja ei kaotanud aga iial austust oma õpilaste vastu, tundidest popitamine ei kahandanud tema silmis õpilase kui inimese väärtust. Ja see ongi kõige tähtsam.Mitte et ma õpilasi popitama julgustaksin, pigem mõistan selle ka tänasel päeval hukka. Kuid inimlikkuse mõõde on oluline, ka õpetaja ja õpilase vahel. Seda enam läks mulle hinge lugu, mis juhtus Elva gümnaasiumis 1. septembril: kevadel põhikooli lõpetanud tüdruk sai alles klassijuhatajatunnis teada, et ta ei ole siiski arvatud selle kooli õpilaste hulka. Et mitterahuldava käitumishindega õpilane gümnaasiumi ei sobi, teadis kooli juhtkond kogu suve – miks õpilasele üldse lootust anti? Ja kui lootust juba anti, miks ei saanud õpilane võimalust end tõestada? Just õpetajad peaksid tundma õrnas eas laste kiirelt muutuvat käitumist, kus päikesepaistest saab sekundi murdosa jooksul keeristorm ja äikesemaru. Mis sama kiiresti või ka aeglasemalt muutub taas valgeks ja selgeks. Tüdruku püüdlikkus võinuks olla tõestatud sellegagi, et ta oma hinded enne kooliaasta lõppu korda tegi. Ka on arusaamatu, miks kool ei pingutanud õpilasele ebameeldivat uudist kätte toimetama enne esimest koolipäeva. Miks panustati asjaajamisele vaid telefonitsi, selmet vormistada otsus paberil, saates see postiga või – miks ka mitte – käia ise enne tähtsat päeva tüdrukuga kohtumas? Kogu loost õhkub kiirustamist, nagu tunnistas ka kooli direktor Kalmer Kivi – kommunikatsioonihäired tekivadki siis, kui pooled ei täpsusta, kas üksteise juttu ikka ühtviisi mõisteti. Kõige rohkem jäi sellest kumama aga hoolimatus noore inimese tuleviku suhtes. Kes muud kui õpetajad peaksid kõige paremini teadma, et koolinimekirjad on 1. septembril juba valmis ja uut paika edasiõppimiseks on sel ajal keeruline leida. Kes muud kui õpetajad peaksid teadma, kuidas mõjub noorele, oma rada alles otsivale inimesele selline segadus. Ma ei taha uskuda, et ta oma mitterahuldava käitumishinde üle uhke on. Seda enam ootaksin just pedagoogidelt mõistmist ja suunamist – kogu elu on neiul veel ees! Ja inimliku hoolimise, mõistmise ning ka arusaamise õppimine käib kõrvuti koduga ka koolis. |
